Viimane osa

Turkey bottom... kalkunisaaga lõpp

postitas Weatherwax - E, 2007-02-05 16:41

Mulle tegelikult meeldivad korralikult lõpetatud asjad, iseasi, et ma enamasti muudkui venitan ja venitan kõigega. Sellega siin vaja ka ühele poole saada.

Oli siis nii, et musta Iirimaa öösse me ei jäänud ja tehas maha ei põlenud, kuigi paljud oleksid südametäie ja suure väsimuse mõjul seda soovinud. Lihtsalt korraldati korralik tuletõrjeõppus, et me, kui koju läheme, seal teaksime, kuidas ohu korral käituda ja kellelgi poleks kuskil võimalik väita, et mõni euronorm täitmata jäi. Pladistame piki lompe jälle varju alla tagasi. Tegelikult on õues soojem kui majas, aga loodame ikka lõpuks ka tööle hakata, et ei peaks niisama hambaid lõgistama. Kolmas ja neljas liin osutub väga ülerahvastatuks, seal saaks muidu teha karpe keskmise kiirusega kolm tükki tunnis või umbes niimoodi. Enne oli vennas Raadio Elmar meiega samas kambas ja rääkis vähemasti anekdoote, aga nüüd on poisid kuhugi kadunud ja igavleme taas seitsmekesi pööningul. Väike tragi eesti neiu, kellega kunagi sai arutatud lennuki unevajaduse üle, möödub meist reipal sammul ja hüüab: "Good work! Keep standing!" Õnneseen, ta saab mingeid karpegi tassida. Siis saadetakse meid breigile. See öö kujunebki üheks hästi pikaks breigiks. Kuu aja jooksul tagapllanile jäänud söögiisu annab endast kohe märku. Pistame kõik kaasvõetud varud nahka ja mõni tellib köögist lisa. Osa rahvast on osanud endale heakorratööd sebida ja küürivad põhjalikult kogu kantiini ning kõiki seal leiduvaid esemeid. Krõõp tuleb, ei tee laua taga lösutavat liinirahvast märkama, talle on mingeid mehi vaja. Osutub, et eesti mehed läksid Smithborough pubisse ja jõuavad sealt nüüd tagasi ning hakkavad kaarte taguma. Nendega liitub üks Iiri tegelane- mingi väiksema kaliibri ülemus vist. Sõber Kr veereb ikka nagu elavhõbe ja tühjendab iga viie minuti tagant prügikarpe laual. Manitsen haigutavaid tüdrukuid, et tehtagu hästi töökas nägu pähe- palk ju jookseb. Kui palju veerandtunde jäi kuu aja jooksul kirja panemata! Nüüd saame nad tagasi, pole mõtet põdeda.

Arutame, miks Krõõp meid, kotiliini rahvast, enam kusagile tööle toppida ei tahtnud. Küll ta oleks leidnud ka mõne võimaluse, siiani ei tohtinud ju mitte sekundikski seisatuda? Tundus , et ennist ta lausa peitis meid sinna pööningule molutama. Kas ta tõesti tahtis natukegi tasa teha senist julma tagantkihutamist? Äkki on temagi inimene? Tahame seda väga uskuda!

Pool neli saadetakse meid kaardimasina manu- nüüd on meie tsehhi tööpäev lõplikult läbi, portsjoniosakond kuulukse siiski veel tegutsevat. Ülejäänud aga suruvad ennast tihedasti ÜHTE suurde bussi ja teevad läbi pika retke KÕIGI õõbimispaikade kaudu. Paraku pole aknast peale öö ja udu midagi näha. See- eest õnnestub mul tolle logistamise jooksul ennast sokutada kohe hommikul algavale Dundalki ekskursioonile. Suur buss ei mahu meie kitsale juurdepääsuteele. Kui pimedal kivisel rajal varahommikusel tunnil võõral maal kodutee otsimine pole seiklus, siis mis see veel on?

Magamata inimesel on kalduvus koledasti külmetada, pealegi siinseid busse suurt ei köeta. Ekskursiooni lõpuks ei ole tõesti enam mitte mingisugust häält, isegi sosistada ei suuda. See- eest muljeid kuhjaga- nägime Iiri merd, iidseid kindlusi ja kivimüüre väikeses Carlingfordi kalurikülas, mägesid...Mere äärde on meie fenomenaalne reisikorraldaja, sümpaatne Eesti neiu osanud isegi päikese organiseerida, samal ajal paari kilomeetri kaugusel saab alguse see tihe piimjas udu, mis tol päeval poole Euroopa lennugraafikud segi lõi! Dundalkis õnnestub edukalt šopata- riidekaup vähemalt kolmandiku odavam , kui Eestis.

Järgmisegi päeva pühendame poodidele. Oli kange soov tööle minna, aga buss ei tulnud ja majaperemees, tõesti tore sell! viib meid lahkesti oma autoga Cootehilli tšillima. Kolame kolmekesi, mina, A ja Ilus Inimene (tegelikult on A ka ilus) peeni butiike pidi ja nemad muudkui proovivad igasuguseid huvitavaid tualette. Selles pisilinnas on müügil igasugust kõrgekvaliteedilist, (sealjuures ka kõrgehinnalist) moekaupa ja käive näib olevat korralik. Igas eas, hoolitsetud välimusega daamid muudkui valivad midagi ja isegi moenõustaja paistab ametis olevat. Mõtlen, kas siin riigis mõnda kalzmanni elik second handi ka leidub? Paarituhande elanikuga asulas poleks niisugusele kaubale turgu...

Meie daamid ei kavatse midagi osta, teevad aga muudkui pilte. Ilus Inimene , kes tavalises elus on muide aus abielunaine ja kolme kena lapse hoolitsev ema, (vanim neist pidi samal päeval 18-aastaseks saama,) ajab selga tõeliselt jubeda Iiri koolivormi- vaesed kohalikud tüdrukud näevad neis lohmakates ruudulistes kiltides ja kohustuslike mustade SOKKIDE(!) ning kingadega välja nagu lastud varesed. Siis tuleb poe perenaine ja selle asemel et meid häbiga poest välja visata, teeb ettepaneku ise fotografeerida, et saaksime kõik kolmekesi pildile! Siis ajame veel tükk aega juttu, räägime oma tööst, šokeerime teda Eesti talvise ilmastiku kirjeldamisega...Neil olla kord neli kraadi külma olnud ja sellist õudset kogemust ei soovi ta enam läbi elada...

Astume ka pubist läbi. Peremees jookseb kõrvaltpoest saia tooma, et hot-dogi organiseerida- polevat parasjagu söögiaega, aga kliendi soov on seadus. Valisime selle pubi, kuna siin oli kõige vähem tõmbetuult . Inimesed on tulnud kodust välja kõige perekonna ja külalistega, emme rüüpab õlut ja toidab samal ajal imikut, õnneks siiski lutipudelist, suuremad lapsed vestlevad tädiga jõuluvana teemadel, kõik on lahked ja kained, meilegi viibatakse, et tulge teinekord jälle. Kojuminek ei ole seekord enam seiklus, vaid ohtlik katsumus. Kodus ootavale sünnipäevalapsele ostis ema kauni stiilse toagarnituuri, mille hulka kuulub ka meetrikõrgune peegel ...ta tassib seda suure ettevaatusega, astub tee äärde ja vajub ühe jalaga kuhugi kraavi. Õnneks jääb kõik terveks ja me ise ei satugi pimedal teel autorataste alla, ehkki selliseid võimalusi tekib iga paari hetke tagant. Pole selliseid asju nagu teepeenar ja komme jalgsi käia, noh.

Hommikul pakin viimaseid asju. Pagana hambahari, laiutab ja mitte kuskile ei mahu! Kahemeetrine tudeng pakub lahkesti teenust majarahva kohvrite peale istuda, et need kinni läheksid ja seda teenust ka kasutatakse. Tore sell viib meid kõiki taas oma autoga suurele maanteele, kallistab ja suudleb hüvastijätuks, nagu suurimaid südamesõpru, veenab meid, et tingimata tagasi tuleksime.

Saame tehasest oma palga ja võime minna. Kahvatu, kõhnunud, kuid ilmselgelt karastunud AM vaatab tehase poole ja ütleb: "Issand, kuidas ma seda kohta vihkan. Ma ei tule siia enam iial tagasi." Mina ohkan omasoodu: "Siin näed inimest, kelle kuninglik lõbutsemine hakkab läbi saama..."

Veidi veel- taas ootab närune rutiin ja eestlase TEGELIK keskmine palk