see on siis selline uus soengutrend, mis sai loodud umbes kuu aja eest Grove Farmis, teostus väga lihtne, kõigepealt topid kõrvadesse pleieri klapid ja tõmbad peale suusamütsi, nii et kõrvu näha ei ole ja et külm ei hakkaks ja siis veel üks kuni mitu kohustuslikku sinist õhukest mütsikest ja mässid salli põhjalikult ümber poole näo, esiteks sellepärast, et kurgus krõbistab ja hääl nagunii jäi Iiri tolli(etteruttavalt- ei antudki tagasi) ja teiseks mingi kohalik korra eest vastutav tibi, kes meenutab kena väikest herilast, pidevalt passib peale, et mingit pleierit ei oleks. Mitte millimeetritki juhet ei tohi paistma jääda! Kui 12- tunnine vahetus kalkunipakkimise liini taga läbi saab, tõmbad kogu kupatuse pealt ära ja kogu vahepeal kogunenud staatiline elekter ning muidu sasimine on tekitanud parasjagu maalilise karvase-sulelise efekti.
Üldse on kalkuni p...hulga ilusam kui pea. Tõenäoliselt polnud suurem hulk kodanikest, kes selle õnnetu linnu arvel jõuluks oma rahakotti kosutada üritasid, seda elukat kunagi näost näkku näinud. Ise ma mäletan, et vanatädi hoovis kunagi üks selline jalutas ringi, väga pirakas, väga kirju ja väga pahuras tujus. Üks teine, valge, aga veel pahuram, lendas mulle nii umbes 30 aastat tagasi krae vahele ja hakkas tiibadega taguma. Ei õnnestunud kuskilt kinni teda haarata ja minema visata, sest pea, jah on tal nii närune ja paljas, et kui puutud, äkki viskab kohe vedru välja...tükk aega lasksin ennast peksta, enne kui omanik appi jõudis.
Ja nüüd juba teist korda siis toimus minupoolne kättemaks 
Möödunud kuu kaootilised märkmed tulid lõpuks kotinurgast välja. Hea, käed väga kapitaalselt ära ei surndki, paar rida päevas ikka kirja läks. Sest huvitav aeg oli tegelikult. Absurdikomöödiad on ikka huvitavad.
"27. nov. Lennuk. Selge taevas suhteliselt. Taani?" (Tagantärele- oli vist jah, kui kaardi pealt vaadata) "Põhjatu sinine õhk. 10 km kõrgusel kaob kõrgusekartus. Inglismaa kohal pole pilvi ! Lennukinaaber ütleb- näe kui kenad väikesed lained mere peal." Ahah, kui väikesed nad siis ikka olid, kui selliselt kõrguselt valged harjad näha olid?
Edasi sõidame bussidega vanasse armsasse Grove farmi, kus mullu korduvalt arvasin, et kohe annan otsad. Pole kindel, kas tõsta oma asjad välja, igaks juhuks meie omad seda teevad ja on pärast väga rahul, sest nende pagas, kellel lubati see bussi jätta, tõstetakse hiljem ikkagi otse palja maa peale, kus peale pori leidub ka kahtlast s...taolist ollust. Sööklaruum on harjumatult puhas ja tühi...ok, kauaks ta enam selliseks ei jää. Üksjagu palju tavapärast molutamist, siis pakutakse suppi ja võileiba. Nende võileivad on mõttetud, valged ja kolmnurksed. Saame nimesildid öömaja ja enda nimega, seal on ka kirjas, mis osakonnas ja mis ajal rabelema tuleb hakata, packing nights, sel hetkel ma veel usun vana müüti, et öösel olevat vähem tööd kui päeval ja keskendun mõttele, et päevane uni on põhimõtteliselt sama kosutav, kui öine. Pärast saadetakse esmakordselt siia tööle tulnud öömajade poole minema ja meie, vanad kalad, täidame natuke aega igasuguseid dokumente. Meie pääseme seekord väga pikast ja tüütust instrueerimisest, uued aga peavad tõenäoliselt homme passima terve päev Monaghanis hotelli saalis ja kuulama, kuidas ohutustehnika loengut peetakse õhtuni välja, st loetakse kogu kupatus paberi pealt maha, igaühel endalgi sama paber nina all, pärast veel palju allakirjutamist jms ja kogu see nali võtab õhtuni aega. Meilegi loetakse sama teksti, aga kiirkorras. Järjekordselt saame teada, et kellelegi ei ei meeldiks jõulukalkuni seest leida ametnik Tina kõrvarõngast.
Ööbimispaiga nimi ei ütle mulle midagi. Mõtlen, kas seda maja köetakse paremini, kui mullust, kus muidu ülipeen interjöör igikestva niiskuse tõttu hallitama kippus ja kas naabrid on ka see kord VÄGA KORRALIKUD (a mina ju täitsa mats ja äkki lõhun jälle midagi ära, mullu tõmbasin alla köögi ventilaatori, murdsin kõveraks röstri nupu, lülitasin kogemata ööseks välja üldkasutatava külmiku, kilukarp oli ka kotis lennusõidu jooksul katki läind ja soolvesi imbus sealt päevateki sisse, toakaaslased pidid seda lebrat pool ööd kannatama, siis tõsteti mind õnneks teise tuppa...naabrinaist tüütasin kellaaja küsimise ja muidu lolli jutuga ning me ei lükanud toole enne ilusti laua alla, kui tööle minnes söögitoast otse bussi peale jooksime!) Bussijuht David, nähtus omaette muide! väidab, et hakkame elama suurepärases kohas "väga toreda selli" majas.
Tal näib õigus olevat.
Vanaaegse ajalehesaba stiilis- Jääb praegu poolele...
No comments:
Post a Comment