Turkey bottom vol 11

postitas Weatherwax - P, 2007-01-28 21:22

Läheb siis edasi 20. detsembri seisuga. Oli siis nii, et eile raksatas vale ribikont ja oleks hea, kui ei peaks palju hingama, köhima ega irvitama, aga kus sa pääsed. Pääsemine tuleb siiski- kuigi käsil eelviimane öö ja mullu selle ajaga juba tuias suur osa rahvast tsehhe pidi tööd otsides ringi, sõidavad täna rasvased linnukesed ja kollaseruudulised kotikesed katkematus rivis piki sinist liini. Karbinorm näib täidetud olevat. Seega tuleb anda valu kätele ja ribid võib ajutiselt unustada. Vaatan suurt kella "pääsukesepesa" aknal ja loendan käest läbikäivaid kalkuneid. Suuri, kümnekiloseid, keskmise tempoga läheb umbes 15- 18 viie minuti jooksul. Raske on keskenduda, kuid hiljem püüan veel paar viieminutist loendust teha, tulemus umbes sama, mis tähendab, et 3- 4 tükki minutis, kui aga liin kiirust lisab, siis rohkem. Kümme ja pool tundi, igas tunnis 60 minutit, OK,breigid võib maha arvestada, jääme keskmiselt kümne juurde- oi pagan, mitukümmend rekkatäit iga pakkija paistes ja külmetavate käte vahelt läbi võis selle aja jooksul käia! Ja enne meid jändas iga rümba kallal veel mitukümmend tegijat. Oma kohalt näen peamiselt mehi, kes murravad tiibu ja jalgu õigesse asendisse, teised tõstavad linde külmkambrisse sõitvatele raamidele ja kolmandad jälle tagasi liinile. Mida nende tegijate käed tunda võivad, kole mõeldagi! Paljud mitmendat korda olijad väidavad, et eelmistest aastatest nad selliseid pikki täiskiirusel läbitud öid ei mäleta. Hommikuti oleme päevastega vestelnud- nemad jälle ütlevad, et hoopis kergem, kui mullu...ah see kõik ei oma tähtsust, toidupausi ajal ei räägi keegi enam tööst, vaid aiva sellest, kuidas rutem koju pääseks. Teada on, et eestlased lendavad minema reedel ja mahuvad kõik ühte lennukisse, sest kohaletulnutest on mitmesugustel põhjustel hulk rahvast juba lahkunud. Keegi väidab, et oleme oma margi nii täis teinud, et meiesuguseid lennukisse ei lastagi, siis tekib vaidlus teemal, kas lennuk ikka väljub õigel ajal ja kes lenduri üles äratab, kui ta peaks öösel lennates magama jääma, jutt jõuab selleni, kes lennuki üles äratab- eks ikka naine äratab...viimane sõna jääb sellele, kes surmtõsiselt teatab, et naine ei ärata lennukit üles, sest lennuk on ise emane.

Peale lõunat tekib äkki selline hetk, et EI OLEGI MIDAGI TEHA! Meie liinil on üks sõbraliku naeratusega ja hästi pikk Pärnu tüdruk, temal oli vanasti kombeks ikka vabal hetkel liiniservale istuda ja sealt mängu jälgida, nagu pääsuke traadil... aga tänavu ju pole selleks lõbuks kordagi mahti saanud. Nüüd aga vinnan minagi oma kere üles ja kõlgutan jalgu sellise mõnuga, nagu oleksin viieaastane ja elus esimest korda õunapuu otsas

Paarikümne minuti pärast läheb töö jälle lahti sellise ajuga, justkui oleks ikka veel november. Vastu hommikut loobime veel mahasaetud koibi kastidesse, mingi ülemus käib kontrollimas, ega keegi pole enne lõppu vehkat teinud. Kastid mässitakse kinni teibiga, mille katkilõikamiseks on ainukeseks aktsepteeritavaks vahendiks tööinimese hambad! Ei, mina pigem vinnan koos meestega kaste liinile. Käed püsivad ikka kõvemini keha küljes kinni kui hambad, eks.

Puhastusbrigaad uhab taas põrandaid kuuma veega, prügiresti poole kanduvad läbisegi kiletükid, mahakukkunud kaelad ja maksapakikesed. Kõik, mis põrandal, peab sinna ka jääma. Keegi ei hakka kilesse keevitatud maksa enam lahti harutama, kui ta kord kiiruga põrandale pudenes, välja arvatud üksikud kärmed töölised, kes mõnikord aurupilve varjus hea toidukraami prügisse sattumisest päästavad. Avalik saladus, et mitmeski pansionaadis neil päevil maksa praetakse...minulgi on korduvalt põhjust kaheksanda käsu vastu astumise eest pattu kahetseda kuid eks ole piiblis kirjas needki kuldsed sõnad, et pahmast tallava härja suud ei pea kinni siduma! See suurtootmisega kaasnev tohutu kiirus toob kaasa sellise raiskamise, mis käib üle vana eestlase talupojamõistuse. Selline tunne tuli peale siis, kui kunagi koos lastega McDonaldsi köögipoolel ekskursioonil käisime- kogu toit, mis realiseerimisaja ületas, rändas prügikasti. Siin jääb sinise kile, kasutatud põllede ja kinnaste ning lömmis, vettinud papptaara vahele üksjagu lihakraami- kellel seda aega enam sorteerida.

Viimase töö-öö algul on teada, et läheb harjunud viisil suureks pakkimiseks, toon pööningulaost kaks kotitäit paberit, et poleks vaja pärast kiirel ajal joosta. Siis saadetakse meid tagasi kantiini, et oodaku me veidi. Mõne aja pärast taas tsehhis näen , et usin leedulane juba lohistab mu paberid lattu tagasi. Paneme ikkagi põlled ette ja oleme kõigiti valmis pihta hakkama, kuid liin püsib tühi. Tuleb Krõõp, sünge nagu tavaliselt, käsutab meid pööningule uusi kaste tegema. Uusi kaste pole vaja. Meid aetakse pööningult tagasi tsehhi. Seal ei toimu midagi. Krõõp saadab meid uuesti pööningule. Siis algab häire. Neil on see vist traditsiooniks, et viimasel päeval midagi põlema läheb . Mullu läks burgeritsehh natuke kärssama. Kogu üksmeelne kollektiiv siirdub korralikult, paanikat tekitamata tsehhidest välja, rõskesse, vihmast tilkuvasse, tintmusta Iirimaa öösse.