Edasi läheb.
"30. nov. Jala Cootehilli ja tagasi. Koerakas. Plüüžist sokid. Nii hea musa, et hakka või iirlasi armastama,va. Peteri naine. Tööl al 19.10"
Hommikul istun söögitoas ja kuulan raadiost vanu Iiri viise, üks lugu läheb nii kuradi moodi hinge, et kohe ütleks mõnele iirlasele, kuidas ma teda küll ullu kanti armastan...siis tuleb meelde, see iiri krõõp, kes meil mullu põhiülemuseks(loe- kupjaks) oli ja keda ma ei tunne muud nime pidi kui "Peteri naine".Kui ta tänavugi öövahetust kamandab, ega ole vahepeal ära surnd või vähemalt lapsepuhkusele jäänud, siis saan tema närilisenägu varsti näha. Mitte et ma oma näoga just rahul oleksin 
Läheme A ja M ga koos Cootehilli, eile David küll tegi nõutud poepeatuse, aga tervet päeva ei jõua ka maha magada ja äkki pääseb raamatukogus netti, muidugi hakatakse seal nõudma lugejakaarti ja majaperemehe allkirja ja ei tea veel mida, aga on juhtunud, et 20 minutit pääseb niisama löögile. Oleneb selle tujust, kes parasjagu letis istub. Linnas selgub, et neljapäeviti avatakse raamatukogu kell pool kaks
Olen oma kaaslastest kohe lahku läinud ja marsin nüüd üksi vastu tuult tagasi. Vihmakeebist on kõva kasu. Teed on kitsad ja kõverad, teeäärtes vulisevad ojad, autod kihutavad ja pritsivad vett. Mõnisada meetrit enne meie maja seisab suur kivikabel ja selle ümber surnuaed. Palju okkalist võsa, puuvõõrikut, luuderohtu ümber jändrike puude, igihaljaid taimi, mida Eestimaal ainult lillepotis näed, paksuvillalised lambad künkanõlval- et nad ka läbi ei vetti! Näen, et keegi kõnnib mööda teed, see kindlalt kohalik ei ole, nemad ainult sõidavad siinkandis...E on pisut veel jalutada otsustanud, enne kui ennast sundkorras uuesti keset valget päeva magama peksta.
Mingi uni isegi tuleb, aga kõige rohkem tunniks.
David enam seekord meie bussijuht ei ole, sõidab teist marsruuti, meil on üks hõbedaste lokkidega vanahärra ja väike sinine bussiloks, mille luugist tilgub vihm läbi. Tänavu jätkub täpselt istekohti, peale korjatakse rahvas kolmest majast. Tehases võtan endale kummikinnaste alla teised valged kindad veel, nende üle käib muidu arvestus, alati peab eelmised tagasi andma, kui uusi tahad, aga kesse mäletab, et ma kui vana olija juba ühed üleeile sain. Siis paneme pikalt ja pidulikult jalga kummikud, mille alla käib paks kiht sinist kuivatuspaberit, soovi ja võimaluste kohaselt sokke ja sisetaldu ning nagu ma edaspidi avastan, suurepäraselt isoleerib jalga külma ja niiskuse eest kalkunikotti kuuluv valge krobeline paber .Uued närvitsevad, paljudel on eelseisvast mingi oma utoopiline ettekujutus. Soovitan neil isiklikud emotsioonid edaspidi unustada ja keskenduda lihtsalt ellujäämisele.
Ja taas satun kohta, mille kohta annab tuntud viisil laulda- ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on Liin Number Kaks! Kalkun. Paberivirn. Kollane, või läbipaistev või lilla või milline iganes kilekott, igaühel oma vead. Esimesel päeval peamiselt läbipaistvad kotid, seal pole oluline, kas paber paistab kuskilt, sest nagunii ta paistab. Esimene öö on üldse kuidagi leebe tempoga, ei mingeid ummikuid ega pause, ainult peale poolt nelja hommikul vaevab pidev tunne, nagu hakkaks pea otsast maha kukkuma.
"1. dets. Väga normaalne vahetus. Peteri naine on ka normaalne.(???)"
Päevase magamisega ikka ANNAB harjuda!
"2.dets. Kõva tamp 19.45- 7.45."
Tempo juba tõuseb ja enne iga breiki pannakse liinile pikalt täiskiirus peale, mis tähendab, et pole aega ninagi nuusata. Breigid on kõigepealt 10, siis 7 minutit, siis tunnine paus, siis veel 15 ja 22 minutit, aga praegu see ei kehti. Jõuad vetsu joosta, toidukotist veepudeli kahmata, paar lonksu- ja joostes tagasi. Suu kuivab kogu aeg. Mullu ei taibanud ma veepudelit kaasas kanda, jõin muudkui teed, aga nende tee tüütas lõpuks kohutavalt ära. Jooksmine käib muide nii, et tsehhist kaks korrust ülespoole, siis läbi pika koridori, siis veidi allapoole siis läbi teise koridori ja veel veidi allapoole, siis on söökla, aga kui vetsu tahad, siis see on õues , tähendab veel korrus allapoole ja igaks juhuks tuleb sinna minna siis ka kui vajadust ei tunne, sest mine tea, kunas järgmine breik jälle tuleb, vahepeal ei pääse mitte kusagile, selline andmine käib kogu aeg. Jõuad aegsasti breigilt tagasi, kalkun juba ronib piki liini ja suured kuhjad neid liiniservale ka tõmmatud, etteandja aga sõimab kõigis kohalikes keeltes, ehkki ta on eestlane ja iseenesest väga sümpaatne tüdruk. Aga noh, tema vastutab kõige rohkem ja peab siin riigis ju edasi elama ja raha teenima.
"3.Dets. Kordusmärgid sõnade "kõva tamp" all. Tappev uni. Lõpp kl 7"
See kuradi pea muudkui kukub ja kukub pool ööd. Mingi breigi ajal õnnestub kaks minutit magada, siis läheb paremaks. Mina oskan mõne minuti kaupa magada, aga teine mõni minut kulub eelnevaks lõdvestumiseks- seda ei jätku. Üks mullune saatusekaalane mäletab mind "selle tüübina, kes pidevalt breigi ajal magas" . Siis tegin ju sellesama vea, mida näen mitut uut kaasvõitlejat praegugi tegevat- kohe alguses ennast hullu moodi üle pingutamas, tohutu vihaga hambad ristis tõestamas, et ma ju suudan tegelikult küll ja paremini ka! Metsikult rabelemas, viimaseid jõuvarusid mängu panemas. Väike trullakas Kr vehkleb ülehelikiirusel, endal sõrmed paksult paistes. Ta on sealjuures siiski lõbus, ainult p.... saadab kogu kupatust vahetpidamata. Noor kena inimene, kes ülikooli õppelaenu tasa teenib ja tegelikult teeb Eestiski pikka rabelemist ning tõstmist nõudvat tööd- aga seal siiski säilivat olukorra üle kontroll. Liin nr. 1 on vastu külmkambri ust, millest pidevalt paiskub tsehhi miinus 30- kraadist õhku. See liin on ka kitsas ja kõrge. Sealne ainus eestlane kurdab palavikku ja hullu valu kätes. Soovitan tal magamise ajaks lisaks rohuga sissemäärimisele ka villased kindad kätte tõmmata ja olen rõõmus, et järgmisel hommikul väidab ta sellest abi olevat olnud. Nende liinil ei ole sellist koostööd, kui meil oma liini poola tüdrukutega. Meie omad võtavad korralikult kalkuneid vahele ja me aitame üksteist igati. Ühist kõnekeelt me ei leia, aga naeratame ja vehime kätega ja saame palju asju niimoodi selgeks tehtud.
Hügieeni ja sisekorra eeskirjade kohta oleks palju rääkimist aga...jääb muudkui jälle poolele.
No comments:
Post a Comment