Ja läheb aga edasi siis.
Pool aega oldud. Siin muudkui loetakse järelejäänud päevi. Kui juba nii kaua vastu peetud, on lootust lõpuni hinges püsida! Eelmiste aastate mälestustele toetudes mõeldakse, et hakkab tasapisi ka kergemaks minema. (hee- hee, ütleks sel kohal kiuslik koolivend Nelson Simpsonite multikas) 12. detsembri kirjapanek näeb välja: "Algul kaks koledat ummikut lõpnud varestega. Pärast lõunat karbid, mis lähevad koguni kinni."
Lõpnud varesteks nimetan niisuguseid kiloseid või sutsu raskemaid linnu moodi asju, enamasti on nad külmast tumepunaseks tõmbunud või ka mitte, igatahes tavaliselt omavad nad hämmastavalt laiu tiibu ja muskleid. Nad tuleb ajada kotti kirjaga "Small", kuhu parasjagu mahub vaid minu aastatepikkuse kirve- ja labidatööga laiaksvajunud kämmal, ei enamat. Ummik on teadagi mis- kaup ja taara ujuvad nina alla katkematus kirjus rivis, liinimootor ei pea pingele vastu ja seisatub iga natukese aja tagant,meid on vähem kui vaja, poola tüdrukud saadeti teise tsehhi :( Naaberliin tegeleb juba mitmendat päeva kalkunipoolte karpilitsumisega ja seal kuulukse olevat lõbus- meie maja mehed mõlemad sinna paigutatud ja siis veel kaks hästi viisakat ja toredat vene poissi, ka neljas liin, mis muidu ei tööta, on rahvarohke ning muudkui krõbistab karbikaantega. Naabrid pajatavad üksteise võidu anekdoote, mille algus kuidagi kostab mürast läbi, puänt mitte kunagi. Otse hinge ajab täis!
Peale lõunat saab kotikalkun läbi ja hakkame meiegi karpidega tegelema, millesse suhtun algul eelarvamusega, sest mullu pidin nende kinnisaamiseks sööklast noa ära pätsama, sellel oli selline hea pea, millega andis vajutada. Mina selle noa lõpuks tegelikult tagastasin, aga võibolla mõni teine ka tarvitas söögiriistu omal moel ja ei viinud tagasi- tänavu antakse nuge välja ainult koos söögiga, vabalt võtta ühtegi ei ole.
Tegelikult abivahendeid tarvis ei lähe, tempo püsib normaalne ning me naudime olukorda, nagu oleksime äkki puhkusele pääsenud.
"13. dets. Eriline lebo- karbid. Kr veereb liinide all. AM- le tehakse ülekohut."
See võiks olla üks helgemaid öid, meie liini lust ja lillepidu, kuid kes saadetakse pikema jutuga külmhoone lahtise ukse ette ülemõõdulisi rümpasid kiirkorras kotti ajama? Muidugi köha käes vaevlev AM, kes kunagi söandas oma perfektses inglise keeles tervise ja tempo üle kurta! Isegi minu õnnis kergeusklikkus ei lase seda puhtaks juhuseks pidada. Ise ma, alatu tüüp, protesteerima ka ei lähe ega vahetust tegema kipu
Kr käib pidevalt tagumise liini veerest karpidele kaasi toomas, seal on üks rõõmsa näoga poola onu, kes talle suure heameelega tohutuid pappkaste ulatab. Tüdruk muudkui ronib naaberliini alt läbi, mis on muidugi karmilt keelatud- võib peadpidi vahele jääda. Kui mõnel tähtsamal tegelasel väga kiire on, siis ta lihtsalt ronib kõige saabastega liinist üle.
MH räägib hommikul bussis ühe anekdoodi neile ka, kes liini ääres ei kuulnud. On siis nii, et mingi muusikasõbrast vennike ostab poest CD, tahab endale head äraolemist teha- paneb kodus plaadi mängijasse ja sealt kostab laulu asemel monotoonne tekst:"Elevant, elevant, elevant..." Tüüp muidugi läheb poodi tagasi, vahetab teise plaadi vastu, tuleb koju, jälle sama lugu:"Elevant, elevant, elevant..." Nüüd mõtleb sõber, et ok, peab ikka plaati ikka enne poes kuulama. Äge rokilugu läheb lahti:"One, two three, four..." No see juba sobib, plaat koju ja masinasse ja käima:"One, two, three, four...elevant, elevant, elevant, elevant..."
Kas sel või mõnel muul päeval on keegi naabrimees unise peaga juba Newblissis bussist välja kobinud. Tavaliselt teeb ta seda Cootehillis, käib seal linna peal ja marsib pärast neli kilomeetrit koju. Kutsume teda isekeskis "meheks, kes käib jala". Kuid seekord ajas ta asustatud punktid segi ja pole teada, kas ta ka ülejäänud kakskümmend neli kilomeetrit jala käis. Mõni päev hiljem röögatan uimases olekus. "ära mine!", kui näen teda välja minevat- see kord eksisin ise kohamääramisega, oli juba Cootehill. Enamasti magan selle linna maha ja ärkan alles maja ukse ees. Õhtuti imetleme linnakese tänavaid kaunistavaid jõulutulede vanikuid, kiriku ümber on automeri, rahvas koguneb õhtustele missadele. Ühel õhtul räägib bussijuht mulle kui esimesena pealetulnule pika jutu, millest mina eristan ainult sõnu Funeral ja Cemetary, mõtlen, et tõenäoliselt peame edaspidi vist kabeli juurde kõmpima, et bussi peale saada ja vastan entusiastlikult "OK!" Igaks juhuks palun MH-l üle küsida, milles asi tema, noor inimene, saab paremini aru, kevadel just tegi inglise keele riigieksami- tuleb välja, et mingil järgmisel päeval toimub kabeli juures matus! No pagana piinlik küll, pole just ilus iga asja peale okeitada... Meisse ei peaks asi tegelikult puutuma, keegi ei väida end kadunukest tundvat. Aga puutub natuke küll! Tuleb välja, et lähimad kitsad teed on äkki ööpimeduses üllatavalt autorohked ja uudistes nagunii muudkui räägitakse riigi põhjapoolset osa halvavast üleujutusest- siingi on madalamates kohtades suuri lompe. Iirlase, olgu muld talle kerge, ärasaatmisele kogunetakse juba eelmisel õhtul. Autod muudkui ukerdavad läbi vihma kabeli poole ja buss peab neid endast jaokaupa mööda laskma.
Järgneva paari päeva jooksul olen oma liinil ainuke, keda pole siit muu töö peale lükatud. Kr viidi poolfabrikaatide tsehhi valmispraetükke kaunistama- küll võikettakesega, siis maitserohelise ja singiviilukatega ja isegi mingid faasanifileed olevat mängus. AM saadetakse ka mujale, seal pole vähemalt Krõõpa, on tore normaalne ülemus, kuid tööks keskeltläbi 10- kiloste kastide tõstmine. Tüdruk arvab, et vähemalt 7 kilo on pealt läinud küll, riided lotendavad kergelt (kuid mitte käsivarte ümber!). Mullu kaotasin ise vist samapalju ja seda esimese viie päevaga, aga tänavu õnnestub mul kaalu jälgida. Kõik viis puuda on ilusasti lõpuni alles.
Jääb siinkohal pooleli...
No comments:
Post a Comment