"4.dets. Väga (kordusmärgid sõnade "kõva tamp" all). Üllatavalt normaalne enesetunne. Mida mullune kolleeg tegelikult teada tahtis? Mõned meist ei taha enam elada."
Olen päeval magamise lõpuks ära õppinud ja põõnan 7 tundi peaaegu jutti. Alumised inimesed saavad nüüd ka elada. Tuli välja, et iga mu samm ja palju ei puudu, et hingetõmme, kostab alla ära. Hea, et herneid ja kapsaid süüa pole, kole piinlik pärast ju. Ma muidugi ikka rabelen ja tuterdan vähemalt paar korda vetsu ja määrin valutavaid käsi rohuga ja siis juhtub, et midagi pudeneb põrandale. Mingil päeval kukuvad prillid ümmarguseks polsterdatud taburetilt ja siis veel raamat takkajärele ja all mõeldakse kõigepealt, et maja variseb kokku ja järgmise müraka ajal valmistutakse juba evakuatsiooniks...aga siis murrab uni jälle kõiki maha. Koheva mistrataolise katte all on niisiis õhuke aidapõrand, üks kapiesine laud paindubki pealeastumisel veidi. Kui selles kahekorruselises voodis veel keegi peaks ööbima, mis siis saaks?
Töölesõidu ajal toksin tavaliselt kodu poole saatmiseks sõnumit. Mõni on endale Iiri kõnekaardi ostnud, ma igaks juhuks ei riskinud. A, kuigi ostis selle, ei saa millegipärast ikka rääkida- või hakkas ta pärast saama? Sõnum on odavam. Minu pinginaaber on bussis enamasti AM kõrvaltmajast, huvitav ja veidi eksootilise välimusega tüdruk, kelle käsi käib paraku iga muud moodi kui hästi. Ta on palju maailmas rännanud ja elanud veel hiljuti tavainimese mõistes päris karmides tingimustes. Satun vasikavaimustusse, kui kuulen, et suurema osa oma rännakutest on ta läbinud backpackerina. Kuid kogu karastusest jääb praeguses aktsioonis väheks. Keegi sõber oli talle teinud ettepaneku siia tulla, et mõistlik summa raha teenida: ees seisab järjekordne reis väga kaugele ja väga heal eesmärgil muide; aga tal polnud MITTE MINGIT ettekujutust eesootavast. Kadunud Alender ja vist veel elusolev Randpere laulavad mu kõrvus veebruarist ja ruskavatest pajudest- annan korraks klapid oma rängalt köhivale naabrile, et ta kuuleks kui kaunisti PALJASTE VÕRADE KOHAL ÕÕTSUVAD HÕÕÕGUVAD TÄHED. Tema, mõnevõrra nooremast generatsioonist, kui mina, pole seda laulu veel kuulnudki.
Mingi aeg hiljem palub AM, et ma annaksin talle veel sõidu ajal oma muusikat kuulata- et ma vana tobu ise selle peale ka ei tulnud, omaarust võtsin nõuks uutele niipalju toeks olla kui võimalik, et kasvõi mõnigi ei peaks tundma ennast VÄGA SÜGAVASSE JA VÄGA jäisesse vette visatud kassirojuna, nagu ma ise mullu! Väike sinine mp3 pleier mu kaelas on selle kuu talisman, lahkun sellest ainult uneajaks. Kõrvaklapid on siiski nii parajalt pika juhtme otsas, et naabrini ulatuda. Mis segu sealt kostab, see võib normaalse kuulmisega inimese ära ehmatada- tibu salvestas sinna kiiruga kõike, mida vähegi paremat meelde tuli. Tema enda elitaarne ja alternatiivne muusikamaitse on tugevalt esindatud, siis äkki kostab, et ämblikul on sõber põder ja siis veel sõber hüljes kah, Johnny Cashilt paar kuldset lugu, toosamane Roxette-aiai, muidugi noortekas, kontrollisin üle, olen Fredrikssonist ikkagi 22 päeva vanem! Iroonilise muigega pandi paika mitu Sashi plaadi lugu, keegi kõrgestiharitu kuulas ise seda plaati viimati kauges pubekaeas! aga edaspidi näiteks Adelante sai liini ääres üheks põhiäratajaks.(Ma olin vist umbes neljane, kui raadiosse tekkis esmakordselt elektrooniline muusika ja kaifin seda muuhulgas nähtavasti elulõpuni.) Mobyt muidugi eriti palju,A-Ha ja ABBA kah, vanainimese rõõmuks. NB! Klassikat ärge te liinitööle palju ligi võtke, kui on sama lärmakad liinid, kui Grove Farmis, see ei kosta läbi. Seda võib pärast tööd bussis küll edukalt kuulata, aga kui näiteks kella poole kahest neljani kõige pikema breigivahe ajal, kostab, et kuskil nagu viiul kääksuks, aga mis eesmärgil, pole aru saada, siis teeb närviliseks.
Töö juures AM minu kõrvaklappe ei saa, kuigi ta pandi nüüd minu kõrvale tööle ka. Seal on tal ametlikult lubatud sinised kõrvatropid kuulmise kaitseks, ta võtab korraks kindad käest, et neid kohendada. Seda juhtub nägema "herilane", kellest kohe alguses juttu oli ja kupatab vaese tüdruku kraani juurde käsi pesema, ehkki liin kütab täiskiirusel edasi. Niisugune värk selle puhtusepidamisega siis siin, et kõigepealt pesed iga kord tsehhi saabudes käed, siis kuivatad, siis desinfitseerid, siis lased selles vahendil nahasse imbuda, siis tõmbad peale valged kindad (või need, mis keegi on raatsinud kodust kaasa võtta) ja sinna peale kas sinised ühekordsed kummikindad või ka paksemad päev vastu pidavad kummikindad. Breigi ajaks topitakse valged ja sinised kindad kuhu iganes, kes taskusse tatise ninaräti kõrvale, kes kummikusse (mul sinna ei mahu, ausad vana eesti talunaise sääred, noh) Arusaadav oleks nende siniste kinnaste igakordne desinfitseerimine, palja käega ei puuduta liha keegi kunagi. Keegi oli teinud selle kätepesu nii läbi nagu seadus ette näeb, ikka mitu head minutit kulunud. Mullu lõugas Peteri naine kraanikausi juures alalõpmata "Wash hands! Wash hands!" Tema on siiani kuidagi madalat profiili hoidnud, pole teda märgatagi õieti...Ära kutsu kurja välja! Mina seal kraani juures alati käin, kui mõni tähtsam nina paistab, siis panen peopesad ümber veejoa ja olen ise ees hästi lai, kui ei paista, tulen kohe põlle ette panema. Käed niigi niiskuvad kummikinnaste all ja külmetavad, on mul jee neid vaja veel enne jaheda veega leotada. Desovahend pidi muidu hästi liigesevalu ära võtma, aga mul tuubitäis Deep Reliefi kaasas- ka õige hea asi.
Kella kolme paiku ütleb AM, et ta ei taha enam elada. Jumala tõsiselt, ehkki seni olime koos Kr- ga kolmekesi hirnunud, lõõpinud ja vandunud vaheldumisi. Pärast koridoris kurdab ta, et kohutavalt külm on. Ja täna pole külmkambri uks õieti lahti olnudki! Sellel inimesel on ilmselgelt kõrge palavik.
Mul on aga ülekohtuselt mõnus enesetunne. Käed hakkavad ennast tavaliselt alles uneajal tunda andma. Pea püsib ka rõõmsasti õlgadel. Vahetus venib kella kaheksasse välja, päevased juba kohal. Üks mullune liininaaber, kes sai toona piisavalt näha minu totaalset margi mahategemist, pärib huviga, kuidas ma ennast tunnen. Pagan teab, on see nüüd kahjurõõm, või mis...ta oli niisugune positiivne ja lõbus kogu aeg, või äkki ei olnud ka, vahepeal nagu kahtlesin...vastan ausalt, et täiesti normaalselt tunnen. Ah et päris nauditav või? pärib tema. No mida nautida, masohhistlikke kalduvusi ei esine.
Kui kummaline see ka poleks, tegelikult tunnen sellest elust mõningast mõnu küll. Ma pole ainus seesugune. Aga praegu jääb igatahes poolele.
No comments:
Post a Comment