Läheb aga jälle edasi...
"29. nov. 8.00- 16.00 töö. Prosciutto sink 
Hommikul läheme siis tööle, kuna David tuli meile järele ja miks mitte minna. Meie ilus tüdruk (edaspidi M, et teistega segi ei läheks ja ei mingeid täisnimesid, see värk siin püüab mitte klatšinurgaks muutuda) läheb lattu, kus tal eile miskine paberikerimine pooleli jäi. Emme (edaspidi E, niimoodi ta õige nimi ka algas) jäi koju, sest tema eelistas oma ülemust uskuda, kes ei soovitanud kohale ilmuda enne neljapäeva õhtut. Aga paras kamp meid, kelle jaoks Davidi sõna käib ülemustest üle(ja ta oleks selle täitsa ära ka teeninud) istub sööklas, oleme ennast kõik korralikult tööle clockinud, palk jookseb, endal on ainult imelik, tahaks nagu midagi teha. Piiname ühte kohalikku väiksema kaliibri ülemust, kes õnnetuseks eestlane, et ajagu meile mingi tegevus välja. Ei tea, kas tänu talle või kellele, aga mingil hetkel oleme lõpuks tsehhi laekunud ja seal supervisor Peter rõõmustab meid teatega, et killing roomi seinad vaja puhtaks pesta
Kodus siis selline ühine arvamus kõigil, et nüüd ei tohi magama minna, kuna uni jääb homse päeva mureks- õhtul hakkab PÄRIS TÖÖ pihta. Koguneme kaminaga puhketuppa. Kaminas ulub tuul. Teeks tuld, aga pole, millest teha. Päeval olid need, kes kodus, üritanud tulepuid leida, aga mida selleks pidada andis, kõik kas toores või muidu niiske- sellepärast siin riigis ei saagi puudega kütta, et kui neid ka oleks laialt võtta, nad lihtsalt ei kuivaks ära! Poodides müüakse kuivatist läbi käinud ja kenasti pakitud kaminapuid. Igapäevaselt köetakse gaasi või elektriga. Rahvas näib ütlemata karastunud, soojemaid üleriideid näeb väljas hõredalt, lapsed, hoolimata vanusest, käivad paljaste jalasäärtega tänaval. Tegelikult valitseb siingi kodune klassika- 5 kraadi sooja ja vihm, sobiv igasse aastaaega, sellest allapoole langeb kraadiklaas harva, kõrgemale tõuseb küll, et kohe tagasi kukkuda, aga niiskust ja tormituult on tihedasti. E on jala linna läinud, ei karda tagasi tulles eksida ega midagi, mina arvan, et eksiksin kohe ära ja kui ma siis veel teaksin KUI tore tegelikult on pimedal ajal mööda Iirimaa teed käia, siis ma kohe üldse ei kavatsekski kunagi samasugust teekonda ette võtta.
Ajan natuke juttu meie noorpaariga. H töötab oma isiklikus ilusalongis, näeb ise ka välja õrnuke ja ilus, tema teinepool R on mõnus ja optimistlik mees, kes imestab muuhulgas, et ma oma kõrges vanuses tean selliseid kultuurinähtusi nagu Kill Bill, või Roxette...come on, eriline noortevärk või, Marie Fredriksson on minust tegelikult isegi aasta vanem? Et nagu muti maalt tuli siia ja sellised ju kuulavad ainul Elmarit...Siis tulevad meile külalised kõrvaltpansionist, poeg MH läheb ema E-le vastu ja kohale ilmub ka Elmar isiklikult- nii seda hea jutuga meest hakatud juba eelmiste aastate jooksul kutsuma. Tema on oma jutuga juba telestaariks saada jõudnud, käis Aunaste "Meie"saates võõrtööliste elust rääkimas. Kukume omavahel muljetama karuputke teemal, sest tuleb välja, temagi on selle taimekese hävitamisega suvel head äri teinud ja jutu järgi otsustades oluliselt paremate tulemustega kui mina, siis sekkub veel teinegi asjasthuvitatud külaline, väga krapsaka olemisega Zootehnik...nojah, meie kontingent ongi enamvähem selline et pooled poest ja pooled põllumajandusest...Laua peale on tekkinud ka paar pooleliitrist probleemi, mille lahendamisest mina ja blond A osa ei võta. Väsinud H läks juba enne magama. Limpsin ulguva kamina kõrval kolmandat tassitäit rohelist teed, mõtlen, et tegelikult võiks kurk vähem valutada, kuid parem ongi, muidu räägiksin Elmariga kahepeale seltskonna uimaseks- puue on selline mul küljes, noh- sellegipoolest on väga lõbus, tunnen õhust, et see seltskond on üksteise suhtes positiivselt meelestatud ja muud polegi vaja, vastupidist ei taha ma vähemalt sel aastal küll enam tunda saada! Elmar pajatab anekdoote ja mulle jääb kõrva kuradi hea kõnekäänd, et Eesti mees astub reha peale nii kaua, kuni reha puruks. Seda me siin nüüd jälle üritame, jah. Jutt kisub uuesti karuputke peale, halastan ülejäänutele, keda teema ei huvita ja kobistan lõpuks üles oma tuppa.
Kollane kass? Hommikul tööle minnes võtsime linna veerest mehi bussi peale ja üks kass tõesti lipsas sel ajal bussi eest läbi, nii kähku, et peale saba muud ei paistnud. Iirimaal kasse väljas ei näe. Väikesi koeri ja väikesi hobuseid ja isegi väikesi eesleid kohtad hulgaliselt, aga mullu, no mitte ühtegi kassi ei näinud.
Jääb jälle poolele...
No comments:
Post a Comment