5. kuupäeva taga jälle kordusmärgid. Kellaaeg 19. 40- 7.30. Naaber tõbine."
See on jama, et pead enne vahetuse algust aegsasti platsis olema, et saaks viivituseta pihta hakata, pööningult laost paberid valmis tuua ja üleüldse ronib kalkun ammu enne kell 20 kapist välja (see on selline läbivalgustussüsteem liini alguses, mille alt peab kogu pakitav liha läbi liikuma, et avastada mõnda soovimatut võõrkeha, nt kogemata sissesöödud plastmassitükki või traadijuppi või mida iganes. Regulaarselt kontrollitakse, kas see ikka töötab. Vastutav tegelane, kas vahetuseülem või seesama ohutustehnikust "herilane", asetab vaheldumisi lindile värvilised metallist, klaasist ja plastmassist pulgakesed, liin jääb seisma ja hakkab häält tegema. Niisugused "kapid" on kõigi liinide alguses. Kui nüüd pakitav peaks sisaldama midagi keelatut, siis liin alati seisatub, lähimal töölisel tuleb kahtlane liha uuesti liini algusse viia ja nupust liin käima panna. Kui kolm korda ei õnnestu kaubal kapist läbi sõita, on ta praak ja pakkimisele ei kuulu. See tants tuleb tingimata läbi teha, kui tähtsaid ülemusi või kontrolle läheduses viibib. Kui neid pole, siis vajutab tööline lihtsalt nupule, et liin edasi läheks. Liinid peatuvad ka olenemata praagist ja vilistavad igaüks omamoodi- esimenene umbes nagu pallimängukohtunik, teine huilgab justkui tuletõrjealarm ja kolmas toob meelde reanimatsioonipalati- ikka vaikselt ja kaeblikult- piiiks, piiiiks... Ei pannud tähele, kuidas neljas häälitses. Liin number kaks läheb tihti lihtsalt rikki, eriti, kui on rasvased ja rasked kalkunid ja lõugab iga paari sekundi järel, siis too, kellel on "vedanud" reas esimene olemisega, peab muudkui jooksma nuppu vajutama ja vahepeal peab ta pikka sinist linti, mida pidi kogu kaup liigub , kergitama ja nihutama ja muidugi peab ta ka kogu aeg täiskiirusel kalkuneid kotti ajama. Eile AM sai seda teha nii, et tapab ja täna pole teda üldse, sest istub 40- kraadise palavikuga "kodus". Majakaaslased toppisid ta oma jutu järgi silmini igasuguseid palaviku- ja muid rohte täis...ühe päeva võib kuuldavasti puududa nii, et suuremat jama ei teki ja koju ei hakata saatma.
Eestlaste üle kahesajainimeselisest kambast on kuuldavasti kümne hinge ringis juba koju saadetud, poisid arvasid nalja saavat, mõned jõid ennast täis ja politsei toimetas nad pubist minema ja keegi tuli veel selle kavala mõtte peale, et võiks ennast tööle clockida ning päevastega koos jälle väravast välja marssida, ega suures summas kedagi nägupidi tunta ega kellegi puudumist märgata...Mullu olla siin ka niisugust pulli tehtud, kuid see oli lõpus, kui päevased ja öised juba segamini töötasid ja erilist kontrolli enam polnud!
OK, meie, suhteliselt ausad ja terved kodanikud siis oleme paratamatult kohal juba kolmveerandist, aga tööaeg pidi ametlikult kirja minema ikkagi alates kaheksast, äraminekuaeg läheb see-eest kirja supervisori suva järgi, ei aitavat mingi passimine ja hiljem clockimine, et täistund kirja saada. Sihukese möllu peale nagu näiteks täna, oleksime küll kõik 11 tundi ära teeninud, aga kui lõpetasime pool kaheksa, siis kümme ja pool tundi saame ja kogu moos. Ja ikka veel mõni uuem inimene üritab tõestada, et natuke normaalsema tempoga ja ilma ummikuteta teeksime tunduvalt vähem praaki. Kui liin täiskiirusel edasi kütab ja kalkun kalkunis kinni on- pool aega kulub nende liiniservale kuhjamisele ning paigalhoidmisele, siis selle rabistamisega lähevad mõned rümbad kotti küll ilma paberita, küll ristipidi, küll ilma kohustusliku maksapakikeseta kaelanaha all, küll paistab kilekoti kujunduse alt välja paber, või seesama kilest maksapakike või on kaelanahk üldse tagurpidi. Tesco kotid on suhteliselt head, aga SuperValu omad eriliselt kitsad. Mida väiksem kalkun, seda kitsam kott. Kotte ei anta mitte kalkuni välise suuruse, vaid kaalu järgi. Mõni muidu kondine linnuke on endale kasvatanud võimsad rinnalihased ja laiad tiivad, mida lihtsalt pole võimalik vajalikust poole kitsamasse kotti litsuda...aga peab. Selle koha peal tuleb meelde lugu Siberi mesilastest, kes olevat sama suured kui meie varblased (Venemaal kõik asjad ju suured ja vägevad) Tarud olevat ikka nagu meilgi. Küsitakse siis Siberi mehe käest, kuidas selline mesilane ka sealt kitsast lennuavast läbi mahub. -Karjub, aga läheb!
Kalkun on muidugi surnud ja vait, kuid kisapuudust pole. Minul on kahtlane harjumus kuuldavalt mõelda, kulutan oma häälejäänuseid selliste sõnade peale, mida laste ja härrasmeeste läheduses poleks sünnis tarvitada. Need kaovad küll liinimürasse, kuid see-eest Peteri naine näib tasapisi oma tippvormi jõudvat ja huilgab oma dialektis: "Kiiremini! Kiiremini! Ei maga siin! Hop- hop- hopp!" Oi raisk.
Siin tõesti PEAB pooleli jätma.
No comments:
Post a Comment