Turkey bottom vol10

postitas Weatherwax - E, 2007-01-22 14:28

Alustuseks veel üks hommikuses bussis kuuldud anekdoot- Arst küsib- kuidas enesetunne on? Haige vastu- Päris hea, aga hingamisega on raskusi. Arst vastu- Pole viga, kohe teeme sellele ka lõpu...

15. detsembri töö- öö algus on möödunud hiilides. Kes tahab harjunud kohale jääda ja ei ole vaimustuses võimalusest kusagil mujal kaste loopida või soustiste praekarpidega mässata või jumal teab kuhu üldse sattuda, peab tsehhi sisenema kiiresti ja märkamatult. Mulle karpidega krõbistamine täitsa sobib, aga ma olen hetkel oma liini ääres ainuke naissoost tegija ja on oht, et saadetakse kuhugi, kus ei meeldi. Esimesed paar tundi õnnestub Krõõba valvsa silma eest kapi taha hoiduda, käia õigel hetkel liini alt kaasi noppimas ja üldse olla seljaga ukse poole ning väga töökalt õlgu liigutada, nagu oleksin kibedasti ametis. Tegelikult meie liin venib, kuid esimesel käib tihe andmine, ja pääsu pole, sinna mind kupatatakse. Kõrge ja kitsas olemine, külmkambri uks pidevalt lahti- jumala õnn, et ei jätnud tagavarakampsunit koju, oli selline mõte küll! Ilus leedu tüdruk minu kõrval virutab kolinal kalkuneid liinile nagu peksaks isiklikku vaenlast- kahju temast- kulutab asjatult närve ja jõuvarusid ja seda juba viieteistkümnendat ööd jutti! Kuskilt on tulnud megasuur tellimus, mis tähendab taas ka suurt ummikut kolmel liinil korraga. Abilisi võetakse teadagi viimases hädas ja ikka selliseid, kes pole elu sees pakkimise ligi saanud. Minu kõrvale pannakse üks väike ümmargune tädi, kelle parasjagu lõug liiniservani ulatub. Nojah.

Käime Monaghani poes ja üks naabrimees arvab, et küll ei tee küllale liiga, ning kobib Cootehillis uuesti maha- ei tea, kas mõni pubi juba sel kellaajal lahti ka on? Väike linn, aga tänavad hommikust õhtuni rahvast ja autosid täis, teeremont käib kibeda hooga. Need, kelle elupaik linnas, kurdavad auto- ja traktorimüra üle, mis päeval magada ei lase. Meil on õnnis vaikus, ainult tuul ja vihmarabin vastu õhukest seina, mõnus. Enne uinumist kuulan taskuraadiost vanu iiri rahvalaule. See üks ilus lugu, mis juba esimesel päeval kõrvu jäi, tundub õige populaarne olevat, kostab tunni aja jooksul juba teist korda . Päeval juhtun aknast välja vaatama, paar meest ajavad oma tillukesi karvaseid hobuseid taga, kes on koplist putku saanud. Noorem vennas on jässakas ja tulipunaste juustega- raske on iirlasem välja näha! Kui tuul hinge tõmbab, hakkavad kuldnokad ja punarinnad vidistama. Siin on igavene kevad. Mahamagatud ajast kahju- küll matkaks ja imetleks loodust! aga liini ääres jälle minestama hakata ka ei taha. Üks naabrinaistest väidab, et ei suuda ühelgi päeval üle paari tunni magada ja öösel ka uni peale ei tiku- ei usu , et tervis sedasi väga kaua vastu peaks.

16. detsembril pühendume hinge ja ihuga karpidele. Seekord on liha liialt külma saanud ja ei taha kuidagi ära mahtuda. Kasutan mullu meestelt kätteõpitud nõksu- võtan tükil tiivust kinni ja lajatan sellega siis täie hooga vastu liiniserva, nagu lõhuksin okslikku kuusepakku. Slovakid teispool liini teevad tunnustava näo- on mutil alles jõudu! Topin tüki karpi ning vajun siis kõige oma hästijälgitud kehakaaluga mõneks ajaks talle peale. Ja kaaneke, kuhu ta pääseb, läheb lõpuks kinni küll. Mõne aja pärast märkan, et neljanda liini ungarlane on oma platsi peal samuti liha peksma hakanud...Ise ei tahaks küll sellist praadi süüa, millel kõik kondid puruks litsutud ja mingi kaks päeva pesemata eestlane minut aega otsas lamanud! Köha kipub ka kogu aeg kallale...Mõnda aega tegutseb minu kõrval kleenuke leedu poiss, näitab taset- paneb aga kaane lärtsti mööda linti edasiliikuvale lihakarbile, see jääb kinni küll, aga enne kaalumist vupsatavad suuremad ja kangemad tükid jälle välja. Teispool seisab veel kiitsakam poola kutt ja muutub üha närvilisemaks. No ei ole nii, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud, no ei ole vaja rusikaga kaasi taguda, poja, sellest ei tõuse mingit kasu! Enne breiki peab liini puhtaks saama, aga tema ikka mässab ühe jõletu tüki kallal. Siis eestlased näitavad talle, et visaku tülikas objekt liini alla tagavarakaante kasti ja mingu ükskord sööma- tema veel süütult imestab- kas nii võib? Pärast ta vaene mees jälle rabeleb, peaaegu pisar silmas, kõige hullemad tükid on tema ette sattunud, mina siis tasakesi vahetan need väiksemate vastu, mõned saan ise kinni ja mõned sokutan selja taha turske vene onu kätte, kes meid aegajalt aitab...slovakid muudkui muhelevad.

17. detsembril tunnen, et kuigi karbivärk ei tapa käsi, mõjub ta rängasti mujale. Nojah, enne kaant paika ei saa, kui liha sees ribikondid raksatavad. Vist on eile miski valel pool raksatanud. Hingamisega ongi raskusi.

Aga lõpp pole enam kaugel!