Turkey bottom

postitas Weatherwax - K, 2007-01-03 14:33

see on siis selline uus soengutrend, mis sai loodud umbes kuu aja eest Grove Farmis, teostus väga lihtne, kõigepealt topid kõrvadesse pleieri klapid ja tõmbad peale suusamütsi, nii et kõrvu näha ei ole ja et külm ei hakkaks ja siis veel üks kuni mitu kohustuslikku sinist õhukest mütsikest ja mässid salli põhjalikult ümber poole näo, esiteks sellepärast, et kurgus krõbistab ja hääl nagunii jäi Iiri tolli(etteruttavalt- ei antudki tagasi) ja teiseks mingi kohalik korra eest vastutav tibi, kes meenutab kena väikest herilast, pidevalt passib peale, et mingit pleierit ei oleks. Mitte millimeetritki juhet ei tohi paistma jääda! Kui 12- tunnine vahetus kalkunipakkimise liini taga läbi saab, tõmbad kogu kupatuse pealt ära ja kogu vahepeal kogunenud staatiline elekter ning muidu sasimine on tekitanud parasjagu maalilise karvase-sulelise efekti.

Üldse on kalkuni p...hulga ilusam kui pea. Tõenäoliselt polnud suurem hulk kodanikest, kes selle õnnetu linnu arvel jõuluks oma rahakotti kosutada üritasid, seda elukat kunagi näost näkku näinud. Ise ma mäletan, et vanatädi hoovis kunagi üks selline jalutas ringi, väga pirakas, väga kirju ja väga pahuras tujus. Üks teine, valge, aga veel pahuram, lendas mulle nii umbes 30 aastat tagasi krae vahele ja hakkas tiibadega taguma. Ei õnnestunud kuskilt kinni teda haarata ja minema visata, sest pea, jah on tal nii närune ja paljas, et kui puutud, äkki viskab kohe vedru välja...tükk aega lasksin ennast peksta, enne kui omanik appi jõudis.

Ja nüüd juba teist korda siis toimus minupoolne kättemaks Sorry, kalkun, tegelikult olin ma selle vana asja andeks andnud...

Möödunud kuu kaootilised märkmed tulid lõpuks kotinurgast välja. Hea, käed väga kapitaalselt ära ei surndki, paar rida päevas ikka kirja läks. Sest huvitav aeg oli tegelikult. Absurdikomöödiad on ikka huvitavad.

"27. nov. Lennuk. Selge taevas suhteliselt. Taani?" (Tagantärele- oli vist jah, kui kaardi pealt vaadata) "Põhjatu sinine õhk. 10 km kõrgusel kaob kõrgusekartus. Inglismaa kohal pole pilvi ! Lennukinaaber ütleb- näe kui kenad väikesed lained mere peal." Ahah, kui väikesed nad siis ikka olid, kui selliselt kõrguselt valged harjad näha olid?

Edasi sõidame bussidega vanasse armsasse Grove farmi, kus mullu korduvalt arvasin, et kohe annan otsad. Pole kindel, kas tõsta oma asjad välja, igaks juhuks meie omad seda teevad ja on pärast väga rahul, sest nende pagas, kellel lubati see bussi jätta, tõstetakse hiljem ikkagi otse palja maa peale, kus peale pori leidub ka kahtlast s...taolist ollust. Sööklaruum on harjumatult puhas ja tühi...ok, kauaks ta enam selliseks ei jää. Üksjagu palju tavapärast molutamist, siis pakutakse suppi ja võileiba. Nende võileivad on mõttetud, valged ja kolmnurksed. Saame nimesildid öömaja ja enda nimega, seal on ka kirjas, mis osakonnas ja mis ajal rabelema tuleb hakata, packing nights, sel hetkel ma veel usun vana müüti, et öösel olevat vähem tööd kui päeval ja keskendun mõttele, et päevane uni on põhimõtteliselt sama kosutav, kui öine. Pärast saadetakse esmakordselt siia tööle tulnud öömajade poole minema ja meie, vanad kalad, täidame natuke aega igasuguseid dokumente. Meie pääseme seekord väga pikast ja tüütust instrueerimisest, uued aga peavad tõenäoliselt homme passima terve päev Monaghanis hotelli saalis ja kuulama, kuidas ohutustehnika loengut peetakse õhtuni välja, st loetakse kogu kupatus paberi pealt maha, igaühel endalgi sama paber nina all, pärast veel palju allakirjutamist jms ja kogu see nali võtab õhtuni aega. Meilegi loetakse sama teksti, aga kiirkorras. Järjekordselt saame teada, et kellelegi ei ei meeldiks jõulukalkuni seest leida ametnik Tina kõrvarõngast.

Ööbimispaiga nimi ei ütle mulle midagi. Mõtlen, kas seda maja köetakse paremini, kui mullust, kus muidu ülipeen interjöör igikestva niiskuse tõttu hallitama kippus ja kas naabrid on ka see kord VÄGA KORRALIKUD (a mina ju täitsa mats ja äkki lõhun jälle midagi ära, mullu tõmbasin alla köögi ventilaatori, murdsin kõveraks röstri nupu, lülitasin kogemata ööseks välja üldkasutatava külmiku, kilukarp oli ka kotis lennusõidu jooksul katki läind ja soolvesi imbus sealt päevateki sisse, toakaaslased pidid seda lebrat pool ööd kannatama, siis tõsteti mind õnneks teise tuppa...naabrinaist tüütasin kellaaja küsimise ja muidu lolli jutuga ning me ei lükanud toole enne ilusti laua alla, kui tööle minnes söögitoast otse bussi peale jooksime!) Bussijuht David, nähtus omaette muide! väidab, et hakkame elama suurepärases kohas "väga toreda selli" majas.

Tal näib õigus olevat.

Vanaaegse ajalehesaba stiilis- Jääb praegu poolele...

Turkey bottom... vol 2

postitas Weatherwax - N, 2007-01-04 11:52

..läheb aga jälle edasi.

"28. nov.8.30-17.30 töö. Kahtlane kotlet. 5 X sein :P"

"Toreda selli" kahekorruseline maja asub mäekünkal ja näeb kõigiti esinduslik välja. Külm muidugi on, aga see tulevat sellest, et ta on tükk aega kütmata, nüüd kui aknaalused õhukesed elektriradiaatorid kuumavad, peaks olukord varsti paranema. Köögis on kõik mugavused ja toidunõud, suures söögitoas pirakas ovaalne laud. Mööbel ja sisekujundus sümpaatne ja kooskõlas. Sellised majad on mõeldud jõukatele linnainimestele, kes tulevad kusagilt, et natuke aega nautida loodust, vaikust, matkamist ja kalapüüki. Toredal sellil kuulukse olevat mitu sellist maja. Hoovi peal asub vana madal kiviehitis, mis näib olevat talumaja kaugetest aegadest. Ega vanad iirlased saanud endale palktaresid ehitada, kui puid on vähe ja kõverad pealegi, nad tegid oma hooned maakivist. Küll võis neil seal külm ja niiske olla. Millega siin õieti köeti? Turbaga? Veel on õues paar poollahtist saraalust, mille alla leidub kuivatatud heinapalle, roostes põllutööriistu ja hiljem saan teada, et ka üks väike kirju karvane iiri tõugu mära elab seal koos priske varsaga. Hoov on asfalteeritud, selle tagant algavad hekkide ja elektrikarjusega ümbritsetud karjakoplid, mille väravat on, nagu ma äratundmisrõõmuga märkan, ka tavalise heinapallinööriga üksjagu kohendatud. Oo jaa, mul kenake kogemus Eesti farmielust, see nöör ju asendamatu remondi- ja ehitusmaterjal.

Õhtul saabudes vean oma pagasi kööki. Ülakorrusel on tuba sümpaatsele noorele abielupaarile ja teine tuba ka kaheinimesevoodiga, seal hakkab elama üks emme koos oma vägilasekasvu tudengist pojaga (kes kolib peagi alla kaminatuppa diivanile). Allkorrusel on tuba kahele kenale daamile. A kus on koht ühe vanaeide jaoks siis? Ohoo, jälle üksiknumber, no ei ole võimalik, et teist aasta järjest niimoodi vedada võib! Mõnedes öömajades kuuldavasti magatakse ka kolme- neljakesi toas või jumal teab mitmekesi veel, aga siin on lastetuba kahekorruselise nariga ja WC koos kraanikausi ja dušinurgaga kõrval ning ainult selle toa asuka päralt. Ma tean, kui tülikas toanaaber ma olla võin, norskamises küll pole süüdistatud, aga vähkren koledasti, ärkan mitu korda üles, loen pikalt enne uinumist, söön kõvasti küüslauku... loodetavasti tuuldus mullune tuba ikka küslavingust enne järgmise asuka sissekolimist puhtaks, eks vist, kui arvestada pidevat tõmbtuult...Rõõmustan(ennatlikult!), et ei pea siin kedagi naabritest häirima.

Hommikul kella 6 paiku ronib buss väga järsku rada pidi meie hoovi (pagana head mootorid peavad siinsel künklikul maal olema) ja viib tööle meid, nelja kogemustega töölist- need oleme mina ja kahemeetrise tudengi emme ning 2 kena daami. Teise kohta neist küsis mu lennunaaber eile söökla supisabas, ise ka hea välimusega noor naine, üllatunult- Mida nii ilus inimene ometi SIIN teeb? No mida me siia kõik tegema tulime...modellimõõtu rahvast hakkas küll ja küll silma nii mullu kui tänavu...mida vanad eestlased pattapandava kohta väitsidki? Tsehhis antakse meile kätte karedad lapikesed ja ühte nurka on lükatud suur metallkärutäis sooja vahutavat vett. Käin,nagu teisedki tükk aega tsehhi taganurgast käru juurde lappi märjaks tegemas, kuni hakkan märkama igasuguseid kasulikke asju. Kõigepealt leian plastkarbi, mille sisse oli plaanitud panna pool kalkunit, aga seda veel praegu pole ja ma saan endaga nüüd rohkem pesuvett kaasa võtta. Nühin puhtaks ühe tagumise seina. lähemad ruutmeetrid nii liinide kui seinte ääres on teiste ägedate nühkijate poolt juba hõivatud. Siis liigun kaugema liinijupi juurde ja leian selle alt sinna nähtavasti eelmisel päeval visatud poollagunenud pappkasti, millest paistavad kenad värsked paneeritud lihaviilukad ja kotitäis pihve. Kurb küll, aga mulluste kogemuste põhjal tean hästi, kuhu selline lääbakas pakend koos sisuga järgmisena rändama peab- eks ikka prügikonteinerisse. Üks bitkii õnnestub päästa (loe -tasku ajada). Vahepeal märkan, et "minu seina" hõõrub juba keegi teine- siin ei tohi tegevuseta passida. Enne lõunast breiki jõuame puhtaks rookida "pääsukesepesa"- -osaliselt tsehhi kohal asuva kontoriruumi, mille aknast hakatakse edaspidi meil silma peal hoidma, et me liini ääres ei looderdaks. Tagumist seina hõõrub hoolega juba kolmas tegelane.

Peale lõunat õnnestub tõsta palju kaste kahe kuni nelja priske kalkuniga ja tassida laost tühja taarat lisaks. Selg hakkab streikima ning muudab meeleolu murelikuks. Tagumist seina pestakse selle aja jooksul väikeste vaheaegadega veel umbes kolme inimese poolt. Päeva lõpul saame teada, et homme ei pea tööle tulema, siis , et tegelikult ikka peame, siis, et EI PEA ja lõpuks juba kodu juures ütleb bussijuht David, kelle sõna maksab siin kõige rohkem, et ta tuleb meile kõigile homme järele ning kogu lugu. Meie maja nn. uued , kes on läbi teinud pika väsitava instrueerimise, mängivad mõnusasti söögitoas kaarte ja kuuldavasti hakkavad tudengipoisi 19. sünnipäeva pidama. Tundub arukas kutt olevat, õpib päevases osakonnas, aga asi andnud niimoodi korraldada, et võib küll kuu aega eemal olla ja raha teenida. Uusi oodatakse tööle alles neljapäeva õhtuks, siis, kui me kõik korraga suurmaratoniga pihta hakkame.

Jääb aga jälle poolele...

Turkey bottom...vol 3

postitas Weatherwax - N, 2007-01-04 15:10

Läheb aga jälle edasi...

"29. nov. 8.00- 16.00 töö. Prosciutto sink Kollase kassi saba !!! Õhtul lahe läbu. Eesti mees ja reha..."

Hommikul läheme siis tööle, kuna David tuli meile järele ja miks mitte minna. Meie ilus tüdruk (edaspidi M, et teistega segi ei läheks ja ei mingeid täisnimesid, see värk siin püüab mitte klatšinurgaks muutuda) läheb lattu, kus tal eile miskine paberikerimine pooleli jäi. Emme (edaspidi E, niimoodi ta õige nimi ka algas) jäi koju, sest tema eelistas oma ülemust uskuda, kes ei soovitanud kohale ilmuda enne neljapäeva õhtut. Aga paras kamp meid, kelle jaoks Davidi sõna käib ülemustest üle(ja ta oleks selle täitsa ära ka teeninud) istub sööklas, oleme ennast kõik korralikult tööle clockinud, palk jookseb, endal on ainult imelik, tahaks nagu midagi teha. Piiname ühte kohalikku väiksema kaliibri ülemust, kes õnnetuseks eestlane, et ajagu meile mingi tegevus välja. Ei tea, kas tänu talle või kellele, aga mingil hetkel oleme lõpuks tsehhi laekunud ja seal supervisor Peter rõõmustab meid teatega, et killing roomi seinad vaja puhtaks pesta küllap nägid needki eile ainult kuuekordset nühkimist, aga siis keegi Scarlett Johnsoni nägu leedu beib paigutab meid hoopis kahe liini äärde, annab igaühele kätte elegantse karbi kallist Parma sinki ja näitab, kuidas sealt tuleb need paberõhukesed vilukad välja harutada ning neljakaupa suht rohmakate siniste kileribade peale kleepida. Ma ei imesta- olen näinud selliseid viile mullu portsjoniosakonnas valmispakitud praetükke kaunistamas, sinine kile on abivahend, et nad ilusti õigesse kohta maanduksid. Mõtlen, et kindlasti mõni teine idaeuroopa valge neeger on samu singiviilukaid kusagil Itaalia lihakombinaadis sinna karpi pakkinud. Osad neist on pisut räsitud ja need, mis tõesti ei sobi, lähevad prügisse (et kas mina nüüd mingi delikatessi prügisse viskan, see on jälle teine lugu). Peale breiki paneme poolikuid kalkuneid karpi. Kui on normaalne tempo ja korralikud karbid, siis lähevad nad sinna väga hästi. Peale tööd võtan oma väga näruse inglise keele kokku ja seletan Davidile, et kui meid tee peal poodi ei lasta, siis sureme järgmise nädala jooksul nälga. Mullu elasin linnas, pood ega internet ei tekitanud probleemi, aga seekord kuskil kaugel väljas. SIINKOHAL VABANDAN KÕIGI EES, KELLELE LUBASIN KIRJUTADA- EI OLNUD VÕIMALIK!

Kodus siis selline ühine arvamus kõigil, et nüüd ei tohi magama minna, kuna uni jääb homse päeva mureks- õhtul hakkab PÄRIS TÖÖ pihta. Koguneme kaminaga puhketuppa. Kaminas ulub tuul. Teeks tuld, aga pole, millest teha. Päeval olid need, kes kodus, üritanud tulepuid leida, aga mida selleks pidada andis, kõik kas toores või muidu niiske- sellepärast siin riigis ei saagi puudega kütta, et kui neid ka oleks laialt võtta, nad lihtsalt ei kuivaks ära! Poodides müüakse kuivatist läbi käinud ja kenasti pakitud kaminapuid. Igapäevaselt köetakse gaasi või elektriga. Rahvas näib ütlemata karastunud, soojemaid üleriideid näeb väljas hõredalt, lapsed, hoolimata vanusest, käivad paljaste jalasäärtega tänaval. Tegelikult valitseb siingi kodune klassika- 5 kraadi sooja ja vihm, sobiv igasse aastaaega, sellest allapoole langeb kraadiklaas harva, kõrgemale tõuseb küll, et kohe tagasi kukkuda, aga niiskust ja tormituult on tihedasti. E on jala linna läinud, ei karda tagasi tulles eksida ega midagi, mina arvan, et eksiksin kohe ära ja kui ma siis veel teaksin KUI tore tegelikult on pimedal ajal mööda Iirimaa teed käia, siis ma kohe üldse ei kavatsekski kunagi samasugust teekonda ette võtta.

Ajan natuke juttu meie noorpaariga. H töötab oma isiklikus ilusalongis, näeb ise ka välja õrnuke ja ilus, tema teinepool R on mõnus ja optimistlik mees, kes imestab muuhulgas, et ma oma kõrges vanuses tean selliseid kultuurinähtusi nagu Kill Bill, või Roxette...come on, eriline noortevärk või, Marie Fredriksson on minust tegelikult isegi aasta vanem? Et nagu muti maalt tuli siia ja sellised ju kuulavad ainul Elmarit...Siis tulevad meile külalised kõrvaltpansionist, poeg MH läheb ema E-le vastu ja kohale ilmub ka Elmar isiklikult- nii seda hea jutuga meest hakatud juba eelmiste aastate jooksul kutsuma. Tema on oma jutuga juba telestaariks saada jõudnud, käis Aunaste "Meie"saates võõrtööliste elust rääkimas. Kukume omavahel muljetama karuputke teemal, sest tuleb välja, temagi on selle taimekese hävitamisega suvel head äri teinud ja jutu järgi otsustades oluliselt paremate tulemustega kui mina, siis sekkub veel teinegi asjasthuvitatud külaline, väga krapsaka olemisega Zootehnik...nojah, meie kontingent ongi enamvähem selline et pooled poest ja pooled põllumajandusest...Laua peale on tekkinud ka paar pooleliitrist probleemi, mille lahendamisest mina ja blond A osa ei võta. Väsinud H läks juba enne magama. Limpsin ulguva kamina kõrval kolmandat tassitäit rohelist teed, mõtlen, et tegelikult võiks kurk vähem valutada, kuid parem ongi, muidu räägiksin Elmariga kahepeale seltskonna uimaseks- puue on selline mul küljes, noh- sellegipoolest on väga lõbus, tunnen õhust, et see seltskond on üksteise suhtes positiivselt meelestatud ja muud polegi vaja, vastupidist ei taha ma vähemalt sel aastal küll enam tunda saada! Elmar pajatab anekdoote ja mulle jääb kõrva kuradi hea kõnekäänd, et Eesti mees astub reha peale nii kaua, kuni reha puruks. Seda me siin nüüd jälle üritame, jah. Jutt kisub uuesti karuputke peale, halastan ülejäänutele, keda teema ei huvita ja kobistan lõpuks üles oma tuppa.

Kollane kass? Hommikul tööle minnes võtsime linna veerest mehi bussi peale ja üks kass tõesti lipsas sel ajal bussi eest läbi, nii kähku, et peale saba muud ei paistnud. Iirimaal kasse väljas ei näe. Väikesi koeri ja väikesi hobuseid ja isegi väikesi eesleid kohtad hulgaliselt, aga mullu, no mitte ühtegi kassi ei näinud.

Jääb jälle poolele...

Turkey bottom... vol 4

postitas Weatherwax - R, 2007-01-05 14:02

Edasi läheb.

"30. nov. Jala Cootehilli ja tagasi. Koerakas. Plüüžist sokid. Nii hea musa, et hakka või iirlasi armastama,va. Peteri naine. Tööl al 19.10"

Hommikul istun söögitoas ja kuulan raadiost vanu Iiri viise, üks lugu läheb nii kuradi moodi hinge, et kohe ütleks mõnele iirlasele, kuidas ma teda küll ullu kanti armastan...siis tuleb meelde, see iiri krõõp, kes meil mullu põhiülemuseks(loe- kupjaks) oli ja keda ma ei tunne muud nime pidi kui "Peteri naine".Kui ta tänavugi öövahetust kamandab, ega ole vahepeal ära surnd või vähemalt lapsepuhkusele jäänud, siis saan tema närilisenägu varsti näha. Mitte et ma oma näoga just rahul oleksin Hõljugu muud iirlased kasvõi pehmetel valgetel tiibadel ringi, temast aitab, et olukord tasakaalu ja allapoole seda ka veel viia. Vihm ja raju peksavad aknaid, akna taga viskleb tuules hiiglasuur ebaküpress, all orus on tilluke järv vahuharjadest valge ja taamal udu sees toodavad tuulegeneraatorite tiivad hoolega elektrit.

Läheme A ja M ga koos Cootehilli, eile David küll tegi nõutud poepeatuse, aga tervet päeva ei jõua ka maha magada ja äkki pääseb raamatukogus netti, muidugi hakatakse seal nõudma lugejakaarti ja majaperemehe allkirja ja ei tea veel mida, aga on juhtunud, et 20 minutit pääseb niisama löögile. Oleneb selle tujust, kes parasjagu letis istub. Linnas selgub, et neljapäeviti avatakse raamatukogu kell pool kaks no sel kellaajal pean juba kõvasti tuduma, et öösel mitte ära kustuda! H oli eile kusagilt siit linnast ostnud ülipehmed vikerkaarevärvilised plüüžsokid, sisetunne ütleb, et ma PEAN ka sellised kellelegi ostma. Mis pood on mänguasjapoe kõrval, miski pudupood H ja R jutu järgi? Abja- suurune linn sisaldab poode ja söögikohti vaata, et sama palju kui Viljandi, kõik need mahuvad mingi poolekilomeetrise tänavajupi peale ära ja natuke jääb nurga taha ka. Mänguasjapoe kõrval ei asu midagi, seal on üldse vaba pind, kes viitsiks, võiks järjekordse pubi seal avada, edasi tuleb apteek ja alkoholikauplus, lõpuks leian need sokid ikkagi SuperValu-st, kus me õhtul toidukraami hankisime.Õudne joogijanu paneb mind ära ostma viimase riiulissejäänud Pepsi, mille hind mulle vastuvõetav on, pealegi väga paraja suurusega pudelis- oli nagu 0,75 l ? See pudel jääb mulle edaspidi ustavaks kaaslaseks kuni Tallinna lennujaamani välja, täidetuna küll apelsinimorsi, sidrunivee või lihtsalt Dublini lennjaama kraaniveega.

Olen oma kaaslastest kohe lahku läinud ja marsin nüüd üksi vastu tuult tagasi. Vihmakeebist on kõva kasu. Teed on kitsad ja kõverad, teeäärtes vulisevad ojad, autod kihutavad ja pritsivad vett. Mõnisada meetrit enne meie maja seisab suur kivikabel ja selle ümber surnuaed. Palju okkalist võsa, puuvõõrikut, luuderohtu ümber jändrike puude, igihaljaid taimi, mida Eestimaal ainult lillepotis näed, paksuvillalised lambad künkanõlval- et nad ka läbi ei vetti! Näen, et keegi kõnnib mööda teed, see kindlalt kohalik ei ole, nemad ainult sõidavad siinkandis...E on pisut veel jalutada otsustanud, enne kui ennast sundkorras uuesti keset valget päeva magama peksta.

Mingi uni isegi tuleb, aga kõige rohkem tunniks.

David enam seekord meie bussijuht ei ole, sõidab teist marsruuti, meil on üks hõbedaste lokkidega vanahärra ja väike sinine bussiloks, mille luugist tilgub vihm läbi. Tänavu jätkub täpselt istekohti, peale korjatakse rahvas kolmest majast. Tehases võtan endale kummikinnaste alla teised valged kindad veel, nende üle käib muidu arvestus, alati peab eelmised tagasi andma, kui uusi tahad, aga kesse mäletab, et ma kui vana olija juba ühed üleeile sain. Siis paneme pikalt ja pidulikult jalga kummikud, mille alla käib paks kiht sinist kuivatuspaberit, soovi ja võimaluste kohaselt sokke ja sisetaldu ning nagu ma edaspidi avastan, suurepäraselt isoleerib jalga külma ja niiskuse eest kalkunikotti kuuluv valge krobeline paber .Uued närvitsevad, paljudel on eelseisvast mingi oma utoopiline ettekujutus. Soovitan neil isiklikud emotsioonid edaspidi unustada ja keskenduda lihtsalt ellujäämisele.

Ja taas satun kohta, mille kohta annab tuntud viisil laulda- ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on Liin Number Kaks! Kalkun. Paberivirn. Kollane, või läbipaistev või lilla või milline iganes kilekott, igaühel oma vead. Esimesel päeval peamiselt läbipaistvad kotid, seal pole oluline, kas paber paistab kuskilt, sest nagunii ta paistab. Esimene öö on üldse kuidagi leebe tempoga, ei mingeid ummikuid ega pause, ainult peale poolt nelja hommikul vaevab pidev tunne, nagu hakkaks pea otsast maha kukkuma.

"1. dets. Väga normaalne vahetus. Peteri naine on ka normaalne.(???)"

Päevase magamisega ikka ANNAB harjuda!

"2.dets. Kõva tamp 19.45- 7.45."

Tempo juba tõuseb ja enne iga breiki pannakse liinile pikalt täiskiirus peale, mis tähendab, et pole aega ninagi nuusata. Breigid on kõigepealt 10, siis 7 minutit, siis tunnine paus, siis veel 15 ja 22 minutit, aga praegu see ei kehti. Jõuad vetsu joosta, toidukotist veepudeli kahmata, paar lonksu- ja joostes tagasi. Suu kuivab kogu aeg. Mullu ei taibanud ma veepudelit kaasas kanda, jõin muudkui teed, aga nende tee tüütas lõpuks kohutavalt ära. Jooksmine käib muide nii, et tsehhist kaks korrust ülespoole, siis läbi pika koridori, siis veidi allapoole siis läbi teise koridori ja veel veidi allapoole, siis on söökla, aga kui vetsu tahad, siis see on õues , tähendab veel korrus allapoole ja igaks juhuks tuleb sinna minna siis ka kui vajadust ei tunne, sest mine tea, kunas järgmine breik jälle tuleb, vahepeal ei pääse mitte kusagile, selline andmine käib kogu aeg. Jõuad aegsasti breigilt tagasi, kalkun juba ronib piki liini ja suured kuhjad neid liiniservale ka tõmmatud, etteandja aga sõimab kõigis kohalikes keeltes, ehkki ta on eestlane ja iseenesest väga sümpaatne tüdruk. Aga noh, tema vastutab kõige rohkem ja peab siin riigis ju edasi elama ja raha teenima.

"3.Dets. Kordusmärgid sõnade "kõva tamp" all. Tappev uni. Lõpp kl 7"

See kuradi pea muudkui kukub ja kukub pool ööd. Mingi breigi ajal õnnestub kaks minutit magada, siis läheb paremaks. Mina oskan mõne minuti kaupa magada, aga teine mõni minut kulub eelnevaks lõdvestumiseks- seda ei jätku. Üks mullune saatusekaalane mäletab mind "selle tüübina, kes pidevalt breigi ajal magas" . Siis tegin ju sellesama vea, mida näen mitut uut kaasvõitlejat praegugi tegevat- kohe alguses ennast hullu moodi üle pingutamas, tohutu vihaga hambad ristis tõestamas, et ma ju suudan tegelikult küll ja paremini ka! Metsikult rabelemas, viimaseid jõuvarusid mängu panemas. Väike trullakas Kr vehkleb ülehelikiirusel, endal sõrmed paksult paistes. Ta on sealjuures siiski lõbus, ainult p.... saadab kogu kupatust vahetpidamata. Noor kena inimene, kes ülikooli õppelaenu tasa teenib ja tegelikult teeb Eestiski pikka rabelemist ning tõstmist nõudvat tööd- aga seal siiski säilivat olukorra üle kontroll. Liin nr. 1 on vastu külmkambri ust, millest pidevalt paiskub tsehhi miinus 30- kraadist õhku. See liin on ka kitsas ja kõrge. Sealne ainus eestlane kurdab palavikku ja hullu valu kätes. Soovitan tal magamise ajaks lisaks rohuga sissemäärimisele ka villased kindad kätte tõmmata ja olen rõõmus, et järgmisel hommikul väidab ta sellest abi olevat olnud. Nende liinil ei ole sellist koostööd, kui meil oma liini poola tüdrukutega. Meie omad võtavad korralikult kalkuneid vahele ja me aitame üksteist igati. Ühist kõnekeelt me ei leia, aga naeratame ja vehime kätega ja saame palju asju niimoodi selgeks tehtud.

Hügieeni ja sisekorra eeskirjade kohta oleks palju rääkimist aga...jääb muudkui jälle poolele.

Turkey bottom... ja läheb aga mõnusa ilma tõttu jälle edasi.

postitas Weatherwax - R, 2007-01-05 19:14

"4.dets. Väga (kordusmärgid sõnade "kõva tamp" all). Üllatavalt normaalne enesetunne. Mida mullune kolleeg tegelikult teada tahtis? Mõned meist ei taha enam elada."

Olen päeval magamise lõpuks ära õppinud ja põõnan 7 tundi peaaegu jutti. Alumised inimesed saavad nüüd ka elada. Tuli välja, et iga mu samm ja palju ei puudu, et hingetõmme, kostab alla ära. Hea, et herneid ja kapsaid süüa pole, kole piinlik pärast ju. Ma muidugi ikka rabelen ja tuterdan vähemalt paar korda vetsu ja määrin valutavaid käsi rohuga ja siis juhtub, et midagi pudeneb põrandale. Mingil päeval kukuvad prillid ümmarguseks polsterdatud taburetilt ja siis veel raamat takkajärele ja all mõeldakse kõigepealt, et maja variseb kokku ja järgmise müraka ajal valmistutakse juba evakuatsiooniks...aga siis murrab uni jälle kõiki maha. Koheva mistrataolise katte all on niisiis õhuke aidapõrand, üks kapiesine laud paindubki pealeastumisel veidi. Kui selles kahekorruselises voodis veel keegi peaks ööbima, mis siis saaks?

Töölesõidu ajal toksin tavaliselt kodu poole saatmiseks sõnumit. Mõni on endale Iiri kõnekaardi ostnud, ma igaks juhuks ei riskinud. A, kuigi ostis selle, ei saa millegipärast ikka rääkida- või hakkas ta pärast saama? Sõnum on odavam. Minu pinginaaber on bussis enamasti AM kõrvaltmajast, huvitav ja veidi eksootilise välimusega tüdruk, kelle käsi käib paraku iga muud moodi kui hästi. Ta on palju maailmas rännanud ja elanud veel hiljuti tavainimese mõistes päris karmides tingimustes. Satun vasikavaimustusse, kui kuulen, et suurema osa oma rännakutest on ta läbinud backpackerina. Kuid kogu karastusest jääb praeguses aktsioonis väheks. Keegi sõber oli talle teinud ettepaneku siia tulla, et mõistlik summa raha teenida: ees seisab järjekordne reis väga kaugele ja väga heal eesmärgil muide; aga tal polnud MITTE MINGIT ettekujutust eesootavast. Kadunud Alender ja vist veel elusolev Randpere laulavad mu kõrvus veebruarist ja ruskavatest pajudest- annan korraks klapid oma rängalt köhivale naabrile, et ta kuuleks kui kaunisti PALJASTE VÕRADE KOHAL ÕÕTSUVAD HÕÕÕGUVAD TÄHED. Tema, mõnevõrra nooremast generatsioonist, kui mina, pole seda laulu veel kuulnudki.

Mingi aeg hiljem palub AM, et ma annaksin talle veel sõidu ajal oma muusikat kuulata- et ma vana tobu ise selle peale ka ei tulnud, omaarust võtsin nõuks uutele niipalju toeks olla kui võimalik, et kasvõi mõnigi ei peaks tundma ennast VÄGA SÜGAVASSE JA VÄGA jäisesse vette visatud kassirojuna, nagu ma ise mullu! Väike sinine mp3 pleier mu kaelas on selle kuu talisman, lahkun sellest ainult uneajaks. Kõrvaklapid on siiski nii parajalt pika juhtme otsas, et naabrini ulatuda. Mis segu sealt kostab, see võib normaalse kuulmisega inimese ära ehmatada- tibu salvestas sinna kiiruga kõike, mida vähegi paremat meelde tuli. Tema enda elitaarne ja alternatiivne muusikamaitse on tugevalt esindatud, siis äkki kostab, et ämblikul on sõber põder ja siis veel sõber hüljes kah, Johnny Cashilt paar kuldset lugu, toosamane Roxette-aiai, muidugi noortekas, kontrollisin üle, olen Fredrikssonist ikkagi 22 päeva vanem! Iroonilise muigega pandi paika mitu Sashi plaadi lugu, keegi kõrgestiharitu kuulas ise seda plaati viimati kauges pubekaeas! aga edaspidi näiteks Adelante sai liini ääres üheks põhiäratajaks.(Ma olin vist umbes neljane, kui raadiosse tekkis esmakordselt elektrooniline muusika ja kaifin seda muuhulgas nähtavasti elulõpuni.) Mobyt muidugi eriti palju,A-Ha ja ABBA kah, vanainimese rõõmuks. NB! Klassikat ärge te liinitööle palju ligi võtke, kui on sama lärmakad liinid, kui Grove Farmis, see ei kosta läbi. Seda võib pärast tööd bussis küll edukalt kuulata, aga kui näiteks kella poole kahest neljani kõige pikema breigivahe ajal, kostab, et kuskil nagu viiul kääksuks, aga mis eesmärgil, pole aru saada, siis teeb närviliseks.

Töö juures AM minu kõrvaklappe ei saa, kuigi ta pandi nüüd minu kõrvale tööle ka. Seal on tal ametlikult lubatud sinised kõrvatropid kuulmise kaitseks, ta võtab korraks kindad käest, et neid kohendada. Seda juhtub nägema "herilane", kellest kohe alguses juttu oli ja kupatab vaese tüdruku kraani juurde käsi pesema, ehkki liin kütab täiskiirusel edasi. Niisugune värk selle puhtusepidamisega siis siin, et kõigepealt pesed iga kord tsehhi saabudes käed, siis kuivatad, siis desinfitseerid, siis lased selles vahendil nahasse imbuda, siis tõmbad peale valged kindad (või need, mis keegi on raatsinud kodust kaasa võtta) ja sinna peale kas sinised ühekordsed kummikindad või ka paksemad päev vastu pidavad kummikindad. Breigi ajaks topitakse valged ja sinised kindad kuhu iganes, kes taskusse tatise ninaräti kõrvale, kes kummikusse (mul sinna ei mahu, ausad vana eesti talunaise sääred, noh) Arusaadav oleks nende siniste kinnaste igakordne desinfitseerimine, palja käega ei puuduta liha keegi kunagi. Keegi oli teinud selle kätepesu nii läbi nagu seadus ette näeb, ikka mitu head minutit kulunud. Mullu lõugas Peteri naine kraanikausi juures alalõpmata "Wash hands! Wash hands!" Tema on siiani kuidagi madalat profiili hoidnud, pole teda märgatagi õieti...Ära kutsu kurja välja! Mina seal kraani juures alati käin, kui mõni tähtsam nina paistab, siis panen peopesad ümber veejoa ja olen ise ees hästi lai, kui ei paista, tulen kohe põlle ette panema. Käed niigi niiskuvad kummikinnaste all ja külmetavad, on mul jee neid vaja veel enne jaheda veega leotada. Desovahend pidi muidu hästi liigesevalu ära võtma, aga mul tuubitäis Deep Reliefi kaasas- ka õige hea asi.

Kella kolme paiku ütleb AM, et ta ei taha enam elada. Jumala tõsiselt, ehkki seni olime koos Kr- ga kolmekesi hirnunud, lõõpinud ja vandunud vaheldumisi. Pärast koridoris kurdab ta, et kohutavalt külm on. Ja täna pole külmkambri uks õieti lahti olnudki! Sellel inimesel on ilmselgelt kõrge palavik.

Mul on aga ülekohtuselt mõnus enesetunne. Käed hakkavad ennast tavaliselt alles uneajal tunda andma. Pea püsib ka rõõmsasti õlgadel. Vahetus venib kella kaheksasse välja, päevased juba kohal. Üks mullune liininaaber, kes sai toona piisavalt näha minu totaalset margi mahategemist, pärib huviga, kuidas ma ennast tunnen. Pagan teab, on see nüüd kahjurõõm, või mis...ta oli niisugune positiivne ja lõbus kogu aeg, või äkki ei olnud ka, vahepeal nagu kahtlesin...vastan ausalt, et täiesti normaalselt tunnen. Ah et päris nauditav või? pärib tema. No mida nautida, masohhistlikke kalduvusi ei esine.

Kui kummaline see ka poleks, tegelikult tunnen sellest elust mõningast mõnu küll. Ma pole ainus seesugune. Aga praegu jääb igatahes poolele.

Turkey bottom... edasi.

postitas Weatherwax - P, 2007-01-07 11:37

5. kuupäeva taga jälle kordusmärgid. Kellaaeg 19. 40- 7.30. Naaber tõbine."

See on jama, et pead enne vahetuse algust aegsasti platsis olema, et saaks viivituseta pihta hakata, pööningult laost paberid valmis tuua ja üleüldse ronib kalkun ammu enne kell 20 kapist välja (see on selline läbivalgustussüsteem liini alguses, mille alt peab kogu pakitav liha läbi liikuma, et avastada mõnda soovimatut võõrkeha, nt kogemata sissesöödud plastmassitükki või traadijuppi või mida iganes. Regulaarselt kontrollitakse, kas see ikka töötab. Vastutav tegelane, kas vahetuseülem või seesama ohutustehnikust "herilane", asetab vaheldumisi lindile värvilised metallist, klaasist ja plastmassist pulgakesed, liin jääb seisma ja hakkab häält tegema. Niisugused "kapid" on kõigi liinide alguses. Kui nüüd pakitav peaks sisaldama midagi keelatut, siis liin alati seisatub, lähimal töölisel tuleb kahtlane liha uuesti liini algusse viia ja nupust liin käima panna. Kui kolm korda ei õnnestu kaubal kapist läbi sõita, on ta praak ja pakkimisele ei kuulu. See tants tuleb tingimata läbi teha, kui tähtsaid ülemusi või kontrolle läheduses viibib. Kui neid pole, siis vajutab tööline lihtsalt nupule, et liin edasi läheks. Liinid peatuvad ka olenemata praagist ja vilistavad igaüks omamoodi- esimenene umbes nagu pallimängukohtunik, teine huilgab justkui tuletõrjealarm ja kolmas toob meelde reanimatsioonipalati- ikka vaikselt ja kaeblikult- piiiks, piiiiks... Ei pannud tähele, kuidas neljas häälitses. Liin number kaks läheb tihti lihtsalt rikki, eriti, kui on rasvased ja rasked kalkunid ja lõugab iga paari sekundi järel, siis too, kellel on "vedanud" reas esimene olemisega, peab muudkui jooksma nuppu vajutama ja vahepeal peab ta pikka sinist linti, mida pidi kogu kaup liigub , kergitama ja nihutama ja muidugi peab ta ka kogu aeg täiskiirusel kalkuneid kotti ajama. Eile AM sai seda teha nii, et tapab ja täna pole teda üldse, sest istub 40- kraadise palavikuga "kodus". Majakaaslased toppisid ta oma jutu järgi silmini igasuguseid palaviku- ja muid rohte täis...ühe päeva võib kuuldavasti puududa nii, et suuremat jama ei teki ja koju ei hakata saatma.

Eestlaste üle kahesajainimeselisest kambast on kuuldavasti kümne hinge ringis juba koju saadetud, poisid arvasid nalja saavat, mõned jõid ennast täis ja politsei toimetas nad pubist minema ja keegi tuli veel selle kavala mõtte peale, et võiks ennast tööle clockida ning päevastega koos jälle väravast välja marssida, ega suures summas kedagi nägupidi tunta ega kellegi puudumist märgata...Mullu olla siin ka niisugust pulli tehtud, kuid see oli lõpus, kui päevased ja öised juba segamini töötasid ja erilist kontrolli enam polnud!

OK, meie, suhteliselt ausad ja terved kodanikud siis oleme paratamatult kohal juba kolmveerandist, aga tööaeg pidi ametlikult kirja minema ikkagi alates kaheksast, äraminekuaeg läheb see-eest kirja supervisori suva järgi, ei aitavat mingi passimine ja hiljem clockimine, et täistund kirja saada. Sihukese möllu peale nagu näiteks täna, oleksime küll kõik 11 tundi ära teeninud, aga kui lõpetasime pool kaheksa, siis kümme ja pool tundi saame ja kogu moos. Ja ikka veel mõni uuem inimene üritab tõestada, et natuke normaalsema tempoga ja ilma ummikuteta teeksime tunduvalt vähem praaki. Kui liin täiskiirusel edasi kütab ja kalkun kalkunis kinni on- pool aega kulub nende liiniservale kuhjamisele ning paigalhoidmisele, siis selle rabistamisega lähevad mõned rümbad kotti küll ilma paberita, küll ristipidi, küll ilma kohustusliku maksapakikeseta kaelanaha all, küll paistab kilekoti kujunduse alt välja paber, või seesama kilest maksapakike või on kaelanahk üldse tagurpidi. Tesco kotid on suhteliselt head, aga SuperValu omad eriliselt kitsad. Mida väiksem kalkun, seda kitsam kott. Kotte ei anta mitte kalkuni välise suuruse, vaid kaalu järgi. Mõni muidu kondine linnuke on endale kasvatanud võimsad rinnalihased ja laiad tiivad, mida lihtsalt pole võimalik vajalikust poole kitsamasse kotti litsuda...aga peab. Selle koha peal tuleb meelde lugu Siberi mesilastest, kes olevat sama suured kui meie varblased (Venemaal kõik asjad ju suured ja vägevad) Tarud olevat ikka nagu meilgi. Küsitakse siis Siberi mehe käest, kuidas selline mesilane ka sealt kitsast lennuavast läbi mahub. -Karjub, aga läheb!

Kalkun on muidugi surnud ja vait, kuid kisapuudust pole. Minul on kahtlane harjumus kuuldavalt mõelda, kulutan oma häälejäänuseid selliste sõnade peale, mida laste ja härrasmeeste läheduses poleks sünnis tarvitada. Need kaovad küll liinimürasse, kuid see-eest Peteri naine näib tasapisi oma tippvormi jõudvat ja huilgab oma dialektis: "Kiiremini! Kiiremini! Ei maga siin! Hop- hop- hopp!" Oi raisk.

Siin tõesti PEAB pooleli jätma.

Turkey bottom vol 7

postitas Weatherwax - P, 2007-01-07 18:28

Kuuenda kuupäeva järel on kirjas hunnik kordusmärke ja kellaaeg19.30-st 7.30- ni. Pole nüüd kuskilt kontrollida, kas sain see öö täistööaja kirja,ehkki keski- miski on mind juba pool tundi varem tööle clockima ajanud. AM seisab vapralt liini taga, kahvatu, sinakate huultega ja paks villane sokk kaela ümber. Talle tuli pähe hull mõte supervisorilt mõnda teist soojemas kohas tehtavat tööd paluda seniks, kuni tõenäoliselt ligihiiliv kopsupõletik taandub. Killeritel näiteks pole tarvis nii palju jäist õhku sisse hingata, tõsi, nemad seal maadlevad kloorihaisuga ja veepritsmetega...Kuid keegi ei hakka inimest teise kohta ilma põhjuseta (loe tehase huvideta) paigutama! Me hoiatasime, tema ei uskunud ja edaspidi hakatakse talle mitmel moel pinda käima.

Kr on tige bussijuht Davidi peale, kes oli teda hommikul bussiastumise pealt sülle kahmanud ja musi andnud. Nojah, ei tulnud meelde selle mehe veidruste või õieti , kirgliku iiri temperamendi eest hoiatada Muidugi, mina ju Old lady, sellistesse on see kristliku kasvatusega härrasmees ikka lugupidavalt suhtunud. Kuid nooremad ja kenamad naisisikud satuvad tihti tema üsna pealetükkivate tähelepanuavalduste objektiks. Tegelikult käitus David mullu pidevalt nagu heatahtlik torisev lasteaiaonu, passis peale, et võõramaalased poodi ära ei eksiks, algul, kui veel avanss maksmata, laenas poistele isegi toidu ostmiseks raha, viimasel päeval tegi iga ööbimiskoha seltskonnast majade ees mälestuseks pilti, õhtul viis oma autoga tüdrukud pubisse, tänavugi kutsub ta lõpuks suure seltskonna oma koju pidu pidama. Ta tuletab mulle millegipärast oma kongus nina ja puhmas kulmudega Vana- Rooma sõjameest meelde, rahvas kutsub teda Mister Beaniks, aga Bean ju selline kiitsakas artistitüüp...nalja saab küll mõlemaga. Kr, trullakavõitu, nagu väike roosa õun, hakkas muidugi vanale silma, pole parata. Õpetan, et kui veel sellist jama peaks juhtuma, siis olgu tõsi või mitte, tuleb öelda, et aus abielunaine ja sellist kohtlemist ei tunnista. Ei tea, kas selle või mille peale on David mingid päevad hiljem rääkinud usust, et ta on protestant ja see tekitavat talle siinses katoliiklikus ümbruskonnas probleeme. Igatahes jään veendumusele- tegemist on hea inimesega.

Täiesti vastupidist aga arvan Peteri naisest, kelle nime pole siiani endale selgeks saanud, kutsuti teda kuidagi Gee..või oli see Kate või Kay või Gail või...? Kui mina kirun söögilauas taga Kuradi Krõõpa, siis on selge, kellest jutt. Ta vist ei ole päriselt Peteri naine. Peter ise on meie supervisor, tugev laiaõlgne tüüp, kelle näol ei ole mina märganud muud ilmet kui vastavalt olukorrale vaheldumisi heasüdamlikkust või murelikkust. Tema näib oma tegevust pidevalt tõsimeeli nautivat, kriitilises olukorras paneb ise ka käed tööle- no pirakad kämblad on sellel vennal! Rabab mõnuga pakkida või kaste tõsta, mida iganes. Aga naine, kellega ta jutu järgi koos elavat- Iirimaa kohta imelik lugu siis ju, siin vabaabielu pole mõtet harrastada, ametlikult abielus inimesed maksvat vallalistest poole vähem tulumaksu, minusugune näiteks, hoolimata lastest, peaks 40 % maksma- nojah, SEE naine või armuke, kes ta ka poleks, peab ennast vahetuseülemana üleval kui viimane nõid. Tema arust ei liiguta keegi ennast kunagi piisavalt ruttu. Vahel tuleb ta küll ise taset näitama ja lööb siin mõned kalkunid ülehelikiirusel kotti. Tema pool minutit, aga meie sama tempoga kümme ja pool TUNDI? Einoh, ma kõigest jõust siiski üritan temast aru saada, ta ju vastutab, et kogu tsehhis töö sujuks, kõik megasuured tellimused peavad hommikuks täidetud saama, kõik need 200? 300? veel rohkem? inimest peavad tegevuses olema, miks muidu see tohutu raha raisati meie siialennutamise peale. Seda närvilist õhkkonda ei saa ainult tema süüks panna, see on üks kapitalistliku suurtööstuse omapäradest. Kuid normaalne inimestega suhtlemine tuleks kasuks- tootmispsühholoogiast ta ka midagi teab või? Mis abi on mõistaandmisest, kui väga ta meid, laisku lojuseid, vihkab? Ja seda "Hop- hop- hoppi!" olen kuskilt kuulnud, suure tõenäosusega mingist vanas ,Ameerika orjapidajateteemalisest filmist, näiteks"Onu Tomi onnikesest"!

Ega siin pakkeliinil üksi ummikuid juhtu, kaaluruumis tulevat sama kogu aeg ette. Liigub kuuldus, et päevased kõigepealt teevad hulk aega öiste praaki ringi ja siis hakkavad oma tööd tegema ja siis teevad jälle oma praaki ringi. Tõele au andes- mingi vahetus möödus tegelikult täiesti viisakalt, see oli vist siis, kui Tesco oli ähvardanud tellimuse üles öelda ja saatis oma kontrollid kohale. Kas mitte siis ei saanudki ma koguni kaks korda kiita, esimene kord Krõõba enda käest, ta isegi näitas minu pakki uutele poola tüdrukutele, kes kohe polnud kõiki nõkse ära tabanud- et nii tuleb teha! Pärast öeldi veel, et me oleme väga tublid, kõik pakid lähevad kontrollist ilusti läbi. Ja siis tuligi väga korralik materjal paraja tempoga terve öö, ühtegi inimest ei saadetud liini pealt mujale appi, kõik sujus. Aga eri nali oli, kui me kunagi hiljem kõigest neljakesi pidime ära tegema kaheksa inimese töö, ei paistnud enam lihahunniku tagant õieti väljagi, ja siis tuli Krõõp kisendades- Minge kõik ära koju, kes tööd ei taha teha! Noh, hakake astuma! Kaaluruumgi mattus pakitud ja pakkimata kalkunite alla. Tekkis kõva segadus, palju asjatut tagasivedamist ja -kärutamist, viimases hädas saadeti appi lõpuks umbes kümme slovakki, kes siiani muud tööd hoopis teises tsehhis teinud- hehee, üksjagu kalkuneid löödi nende poolt tagurpidi kotti, paljudele paber juurde sai, pole aimugi!

Nonii, mis on SuperValu? Ühe poeketi nimetus, õige. Teine tähendus on veel, mehed kõrvalliinil pakkusid- see kole valu, mida käed tunnevad pärast tuhandete külmunud kalkunite tollesama poe violetsetesse ülikitsastesse kottidesse toppimist. Meie liini eestlasest etteandja, kes siin riigis juba viiendat aasta tööl, õpetas tüdrukutele sellest ülesaamist, kõik omal nahal läbi proovitud- mismoodi ta käsi masseeris ja kuhu magamise ajaks riputas. AM räägib, et need nipid teda ei aita, sööb valuvaigistit, kolm tundi pidavat mõjuma, siis peab uue tableti võtma. Mul on omad rohud, mida reklaamiks kohe rohkem, kui keegi maksaks, aga Katrin Karismale juba makstakse ja siis pole mul mõtet reklaamida kah.

6. detsember oli tegelikult hea vaheldusrikas päev, olen kirja pannud, et siis viidi meid poodi! Mitte SuperValusse, mis mulle tegelikult meeldib, aga seal on natuke soolasemad hinnad. Organiseeritud korras viiakse rahvas LIDL-isse, tervelt 20 minutit lubatakse šopata!

Ja nende õnnelike mälestuste juures jätan loo pooleli. Etteruttavalt- teise bussi rahvas, kes ka sinna poodi viidi, ei olnud pärast üldse õnnelik :(

Turkey bottom vol 8

postitas Weatherwax - E, 2007-01-08 10:52

Läheme juba teist korda LIDL isse. Eelmine kord tahtsid mõned meie maja omad Tescosse, aga ei viidud ja siis jäid nad omal algatusel Monaghani šoppama ning sõitsid pärast taksoga koju. Mina aga ei raatsi ühtegi tööst vaba hetke kulutada muuks kui magamiseks. Paar naabrit väidavad, et pole nagu midagi tarvis, ainult leiba ja piima ning lõpuks naasevad bussi naerdes, suured pappkastid kõikvõimalikku nasvärki täis kuhjatud. Soetan endale järjekordse 30- sendise, kuid tervelt 2- liitrise karastusjoogi, mis kubiseb aspartaamist ja sünteetilistest lõhnaainetest- aga nii lohutav on töölt koju jõudes kõigepealt köögis paar lonksu limonaadi võtta! Ei kavatsenud ka õieti midagi erilist osta, kuid ikkagi oskan endale kuidagi 10- eurose arve tekitada. Tükk aega otsin rohelist teed- see aitab tegelikult paremini ärkvel püsida kui kohv, mis meie sööklas on sama joodamatu kui tee- siis tuleb välja, et suur teejoodikute maa asub küll üsna naabruses, aga siin riigis normaalset teed ei leidu. Mingi ebameeldivalt vaniljelõhnalise rohelise ikka saan ja võtan ka paar purki energiajooki, leedu tüdrukud rüüpavad sellist breigi ajal tihti, äkki aitab?

Teise bussi rahvas viiakse poodi järgmisel päeval ja kui aeg kodu poole sõita, küsib juht äkki sõidu eest ühe euro. Kuulen toda nalja oma liininaabrilt. Osad olevat maksnud, mõni hakanud protesteerima ja siis bussijuht lihtsalt astunud bussist välja ja sõitnud mingi autoga minema. Rahvas ootas, keegi läks taksoga minema...Paari tunni pärast lugu kuidagi lahenes, inimesed viidi sama bussiga koju, seda eurot ega taksokulusid kellelegi muidugi ei hüvitatud, magamata tundidest rääkimata

7. kuupäeva olen märkinud, kui "lõdva" algusega vahetuse.

Keegi on vetsusabas lasknud kuuldavale killu: Kõik viis liini on jälle töös." Eh, kilde kuuleb siin igasuguseid. Kui meie maja noormees M mingil hommikul bussis luges oma ingliskeelset teksti, mida ta kõike kavatsenud töölevõtmisvestlusel ette kanda, hakkasin läbi une naerma ja ärkasin üles. Tänasegi päeva peale on kirjutatud, et kogu aeg sai nalja. Igatahes oli seegi naljakas, kuidas me pika pausi ajaks sööklas kohti reserveerisime, sest ühtäkki jäi toole liiga väheks. Edaspidi loome 4-5 liikmelise toolihaaramisühistu, kes esimesena kohale jõuab, istub korraga mitmele toolile ja laotab veel kitlid- mütsid ka laiali. Muidu elame igas mõttes või sees- tsehhis süstitakse puisesse kalkunilihasse kahtlasest kollasest pulbrist kuuma vee abil valmistekitatud maitsevõid, millest pool tilgub põrandale ja kantakse jalgadega kogu territooriumile laiali. Iga breigi ajal küll uhutakse ruume kuuma veega ja mõnikord me hüüame koridoris läbi paksu piimja auru joostes: "Siilike, uu! Kus sa oled?"

Veel on kirjas: "Energiajook tekitas väikese, aga väga energilise uneka."

Järgnevad sissekanded: 8. dets. Muidu kena, aga lõpus kiire."

9.dets. "Kiire 3 (kuubis)."

10.dets."Ülehelikiirus. "

11.dets."Midagi metsikumat pole olnud!!! 2 eurot läks teadmata kuhu." (veeres bussis näpu vahelt maha, kui hakkasime SuperValu juures peatust tegema ja haihtus olematusse. Käed värisesid koledasti.) Isegi mullusest aastast ei mäleta sellist ööd, kui liinid oleksid ALGUSEST LÕPUNI maksimumkiirusel töötanud. Lisaks veel: "Plaan A: Krõõp nurga taga mättasse lüüa. Järgmises elus on ta liinitööline. Plaan B: (väikesed täiendused sõprade poolt) Krõõp nurga taga mättasse lüüa. Järgmises elus on liinitööline ja paljudes vahepealsetes KALKUN."

Turkey bottom vol 9

postitas Weatherwax - R, 2007-01-12 14:17

Ja läheb aga edasi siis.

Pool aega oldud. Siin muudkui loetakse järelejäänud päevi. Kui juba nii kaua vastu peetud, on lootust lõpuni hinges püsida! Eelmiste aastate mälestustele toetudes mõeldakse, et hakkab tasapisi ka kergemaks minema. (hee- hee, ütleks sel kohal kiuslik koolivend Nelson Simpsonite multikas) 12. detsembri kirjapanek näeb välja: "Algul kaks koledat ummikut lõpnud varestega. Pärast lõunat karbid, mis lähevad koguni kinni."

Lõpnud varesteks nimetan niisuguseid kiloseid või sutsu raskemaid linnu moodi asju, enamasti on nad külmast tumepunaseks tõmbunud või ka mitte, igatahes tavaliselt omavad nad hämmastavalt laiu tiibu ja muskleid. Nad tuleb ajada kotti kirjaga "Small", kuhu parasjagu mahub vaid minu aastatepikkuse kirve- ja labidatööga laiaksvajunud kämmal, ei enamat. Ummik on teadagi mis- kaup ja taara ujuvad nina alla katkematus kirjus rivis, liinimootor ei pea pingele vastu ja seisatub iga natukese aja tagant,meid on vähem kui vaja, poola tüdrukud saadeti teise tsehhi :( Naaberliin tegeleb juba mitmendat päeva kalkunipoolte karpilitsumisega ja seal kuulukse olevat lõbus- meie maja mehed mõlemad sinna paigutatud ja siis veel kaks hästi viisakat ja toredat vene poissi, ka neljas liin, mis muidu ei tööta, on rahvarohke ning muudkui krõbistab karbikaantega. Naabrid pajatavad üksteise võidu anekdoote, mille algus kuidagi kostab mürast läbi, puänt mitte kunagi. Otse hinge ajab täis!

Peale lõunat saab kotikalkun läbi ja hakkame meiegi karpidega tegelema, millesse suhtun algul eelarvamusega, sest mullu pidin nende kinnisaamiseks sööklast noa ära pätsama, sellel oli selline hea pea, millega andis vajutada. Mina selle noa lõpuks tegelikult tagastasin, aga võibolla mõni teine ka tarvitas söögiriistu omal moel ja ei viinud tagasi- tänavu antakse nuge välja ainult koos söögiga, vabalt võtta ühtegi ei ole.

Tegelikult abivahendeid tarvis ei lähe, tempo püsib normaalne ning me naudime olukorda, nagu oleksime äkki puhkusele pääsenud.

"13. dets. Eriline lebo- karbid. Kr veereb liinide all. AM- le tehakse ülekohut."

See võiks olla üks helgemaid öid, meie liini lust ja lillepidu, kuid kes saadetakse pikema jutuga külmhoone lahtise ukse ette ülemõõdulisi rümpasid kiirkorras kotti ajama? Muidugi köha käes vaevlev AM, kes kunagi söandas oma perfektses inglise keeles tervise ja tempo üle kurta! Isegi minu õnnis kergeusklikkus ei lase seda puhtaks juhuseks pidada. Ise ma, alatu tüüp, protesteerima ka ei lähe ega vahetust tegema kipu

Kr käib pidevalt tagumise liini veerest karpidele kaasi toomas, seal on üks rõõmsa näoga poola onu, kes talle suure heameelega tohutuid pappkaste ulatab. Tüdruk muudkui ronib naaberliini alt läbi, mis on muidugi karmilt keelatud- võib peadpidi vahele jääda. Kui mõnel tähtsamal tegelasel väga kiire on, siis ta lihtsalt ronib kõige saabastega liinist üle.

MH räägib hommikul bussis ühe anekdoodi neile ka, kes liini ääres ei kuulnud. On siis nii, et mingi muusikasõbrast vennike ostab poest CD, tahab endale head äraolemist teha- paneb kodus plaadi mängijasse ja sealt kostab laulu asemel monotoonne tekst:"Elevant, elevant, elevant..." Tüüp muidugi läheb poodi tagasi, vahetab teise plaadi vastu, tuleb koju, jälle sama lugu:"Elevant, elevant, elevant..." Nüüd mõtleb sõber, et ok, peab ikka plaati ikka enne poes kuulama. Äge rokilugu läheb lahti:"One, two three, four..." No see juba sobib, plaat koju ja masinasse ja käima:"One, two, three, four...elevant, elevant, elevant, elevant..."

Kas sel või mõnel muul päeval on keegi naabrimees unise peaga juba Newblissis bussist välja kobinud. Tavaliselt teeb ta seda Cootehillis, käib seal linna peal ja marsib pärast neli kilomeetrit koju. Kutsume teda isekeskis "meheks, kes käib jala". Kuid seekord ajas ta asustatud punktid segi ja pole teada, kas ta ka ülejäänud kakskümmend neli kilomeetrit jala käis. Mõni päev hiljem röögatan uimases olekus. "ära mine!", kui näen teda välja minevat- see kord eksisin ise kohamääramisega, oli juba Cootehill. Enamasti magan selle linna maha ja ärkan alles maja ukse ees. Õhtuti imetleme linnakese tänavaid kaunistavaid jõulutulede vanikuid, kiriku ümber on automeri, rahvas koguneb õhtustele missadele. Ühel õhtul räägib bussijuht mulle kui esimesena pealetulnule pika jutu, millest mina eristan ainult sõnu Funeral ja Cemetary, mõtlen, et tõenäoliselt peame edaspidi vist kabeli juurde kõmpima, et bussi peale saada ja vastan entusiastlikult "OK!" Igaks juhuks palun MH-l üle küsida, milles asi tema, noor inimene, saab paremini aru, kevadel just tegi inglise keele riigieksami- tuleb välja, et mingil järgmisel päeval toimub kabeli juures matus! No pagana piinlik küll, pole just ilus iga asja peale okeitada... Meisse ei peaks asi tegelikult puutuma, keegi ei väida end kadunukest tundvat. Aga puutub natuke küll! Tuleb välja, et lähimad kitsad teed on äkki ööpimeduses üllatavalt autorohked ja uudistes nagunii muudkui räägitakse riigi põhjapoolset osa halvavast üleujutusest- siingi on madalamates kohtades suuri lompe. Iirlase, olgu muld talle kerge, ärasaatmisele kogunetakse juba eelmisel õhtul. Autod muudkui ukerdavad läbi vihma kabeli poole ja buss peab neid endast jaokaupa mööda laskma.

Järgneva paari päeva jooksul olen oma liinil ainuke, keda pole siit muu töö peale lükatud. Kr viidi poolfabrikaatide tsehhi valmispraetükke kaunistama- küll võikettakesega, siis maitserohelise ja singiviilukatega ja isegi mingid faasanifileed olevat mängus. AM saadetakse ka mujale, seal pole vähemalt Krõõpa, on tore normaalne ülemus, kuid tööks keskeltläbi 10- kiloste kastide tõstmine. Tüdruk arvab, et vähemalt 7 kilo on pealt läinud küll, riided lotendavad kergelt (kuid mitte käsivarte ümber!). Mullu kaotasin ise vist samapalju ja seda esimese viie päevaga, aga tänavu õnnestub mul kaalu jälgida. Kõik viis puuda on ilusasti lõpuni alles.

Jääb siinkohal pooleli...

Turkey bottom vol10

postitas Weatherwax - E, 2007-01-22 14:28

Alustuseks veel üks hommikuses bussis kuuldud anekdoot- Arst küsib- kuidas enesetunne on? Haige vastu- Päris hea, aga hingamisega on raskusi. Arst vastu- Pole viga, kohe teeme sellele ka lõpu...

15. detsembri töö- öö algus on möödunud hiilides. Kes tahab harjunud kohale jääda ja ei ole vaimustuses võimalusest kusagil mujal kaste loopida või soustiste praekarpidega mässata või jumal teab kuhu üldse sattuda, peab tsehhi sisenema kiiresti ja märkamatult. Mulle karpidega krõbistamine täitsa sobib, aga ma olen hetkel oma liini ääres ainuke naissoost tegija ja on oht, et saadetakse kuhugi, kus ei meeldi. Esimesed paar tundi õnnestub Krõõba valvsa silma eest kapi taha hoiduda, käia õigel hetkel liini alt kaasi noppimas ja üldse olla seljaga ukse poole ning väga töökalt õlgu liigutada, nagu oleksin kibedasti ametis. Tegelikult meie liin venib, kuid esimesel käib tihe andmine, ja pääsu pole, sinna mind kupatatakse. Kõrge ja kitsas olemine, külmkambri uks pidevalt lahti- jumala õnn, et ei jätnud tagavarakampsunit koju, oli selline mõte küll! Ilus leedu tüdruk minu kõrval virutab kolinal kalkuneid liinile nagu peksaks isiklikku vaenlast- kahju temast- kulutab asjatult närve ja jõuvarusid ja seda juba viieteistkümnendat ööd jutti! Kuskilt on tulnud megasuur tellimus, mis tähendab taas ka suurt ummikut kolmel liinil korraga. Abilisi võetakse teadagi viimases hädas ja ikka selliseid, kes pole elu sees pakkimise ligi saanud. Minu kõrvale pannakse üks väike ümmargune tädi, kelle parasjagu lõug liiniservani ulatub. Nojah.

Käime Monaghani poes ja üks naabrimees arvab, et küll ei tee küllale liiga, ning kobib Cootehillis uuesti maha- ei tea, kas mõni pubi juba sel kellaajal lahti ka on? Väike linn, aga tänavad hommikust õhtuni rahvast ja autosid täis, teeremont käib kibeda hooga. Need, kelle elupaik linnas, kurdavad auto- ja traktorimüra üle, mis päeval magada ei lase. Meil on õnnis vaikus, ainult tuul ja vihmarabin vastu õhukest seina, mõnus. Enne uinumist kuulan taskuraadiost vanu iiri rahvalaule. See üks ilus lugu, mis juba esimesel päeval kõrvu jäi, tundub õige populaarne olevat, kostab tunni aja jooksul juba teist korda . Päeval juhtun aknast välja vaatama, paar meest ajavad oma tillukesi karvaseid hobuseid taga, kes on koplist putku saanud. Noorem vennas on jässakas ja tulipunaste juustega- raske on iirlasem välja näha! Kui tuul hinge tõmbab, hakkavad kuldnokad ja punarinnad vidistama. Siin on igavene kevad. Mahamagatud ajast kahju- küll matkaks ja imetleks loodust! aga liini ääres jälle minestama hakata ka ei taha. Üks naabrinaistest väidab, et ei suuda ühelgi päeval üle paari tunni magada ja öösel ka uni peale ei tiku- ei usu , et tervis sedasi väga kaua vastu peaks.

16. detsembril pühendume hinge ja ihuga karpidele. Seekord on liha liialt külma saanud ja ei taha kuidagi ära mahtuda. Kasutan mullu meestelt kätteõpitud nõksu- võtan tükil tiivust kinni ja lajatan sellega siis täie hooga vastu liiniserva, nagu lõhuksin okslikku kuusepakku. Slovakid teispool liini teevad tunnustava näo- on mutil alles jõudu! Topin tüki karpi ning vajun siis kõige oma hästijälgitud kehakaaluga mõneks ajaks talle peale. Ja kaaneke, kuhu ta pääseb, läheb lõpuks kinni küll. Mõne aja pärast märkan, et neljanda liini ungarlane on oma platsi peal samuti liha peksma hakanud...Ise ei tahaks küll sellist praadi süüa, millel kõik kondid puruks litsutud ja mingi kaks päeva pesemata eestlane minut aega otsas lamanud! Köha kipub ka kogu aeg kallale...Mõnda aega tegutseb minu kõrval kleenuke leedu poiss, näitab taset- paneb aga kaane lärtsti mööda linti edasiliikuvale lihakarbile, see jääb kinni küll, aga enne kaalumist vupsatavad suuremad ja kangemad tükid jälle välja. Teispool seisab veel kiitsakam poola kutt ja muutub üha närvilisemaks. No ei ole nii, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud, no ei ole vaja rusikaga kaasi taguda, poja, sellest ei tõuse mingit kasu! Enne breiki peab liini puhtaks saama, aga tema ikka mässab ühe jõletu tüki kallal. Siis eestlased näitavad talle, et visaku tülikas objekt liini alla tagavarakaante kasti ja mingu ükskord sööma- tema veel süütult imestab- kas nii võib? Pärast ta vaene mees jälle rabeleb, peaaegu pisar silmas, kõige hullemad tükid on tema ette sattunud, mina siis tasakesi vahetan need väiksemate vastu, mõned saan ise kinni ja mõned sokutan selja taha turske vene onu kätte, kes meid aegajalt aitab...slovakid muudkui muhelevad.

17. detsembril tunnen, et kuigi karbivärk ei tapa käsi, mõjub ta rängasti mujale. Nojah, enne kaant paika ei saa, kui liha sees ribikondid raksatavad. Vist on eile miski valel pool raksatanud. Hingamisega ongi raskusi.

Aga lõpp pole enam kaugel!

Turkey bottom vol 11

postitas Weatherwax - P, 2007-01-28 21:22

Läheb siis edasi 20. detsembri seisuga. Oli siis nii, et eile raksatas vale ribikont ja oleks hea, kui ei peaks palju hingama, köhima ega irvitama, aga kus sa pääsed. Pääsemine tuleb siiski- kuigi käsil eelviimane öö ja mullu selle ajaga juba tuias suur osa rahvast tsehhe pidi tööd otsides ringi, sõidavad täna rasvased linnukesed ja kollaseruudulised kotikesed katkematus rivis piki sinist liini. Karbinorm näib täidetud olevat. Seega tuleb anda valu kätele ja ribid võib ajutiselt unustada. Vaatan suurt kella "pääsukesepesa" aknal ja loendan käest läbikäivaid kalkuneid. Suuri, kümnekiloseid, keskmise tempoga läheb umbes 15- 18 viie minuti jooksul. Raske on keskenduda, kuid hiljem püüan veel paar viieminutist loendust teha, tulemus umbes sama, mis tähendab, et 3- 4 tükki minutis, kui aga liin kiirust lisab, siis rohkem. Kümme ja pool tundi, igas tunnis 60 minutit, OK,breigid võib maha arvestada, jääme keskmiselt kümne juurde- oi pagan, mitukümmend rekkatäit iga pakkija paistes ja külmetavate käte vahelt läbi võis selle aja jooksul käia! Ja enne meid jändas iga rümba kallal veel mitukümmend tegijat. Oma kohalt näen peamiselt mehi, kes murravad tiibu ja jalgu õigesse asendisse, teised tõstavad linde külmkambrisse sõitvatele raamidele ja kolmandad jälle tagasi liinile. Mida nende tegijate käed tunda võivad, kole mõeldagi! Paljud mitmendat korda olijad väidavad, et eelmistest aastatest nad selliseid pikki täiskiirusel läbitud öid ei mäleta. Hommikuti oleme päevastega vestelnud- nemad jälle ütlevad, et hoopis kergem, kui mullu...ah see kõik ei oma tähtsust, toidupausi ajal ei räägi keegi enam tööst, vaid aiva sellest, kuidas rutem koju pääseks. Teada on, et eestlased lendavad minema reedel ja mahuvad kõik ühte lennukisse, sest kohaletulnutest on mitmesugustel põhjustel hulk rahvast juba lahkunud. Keegi väidab, et oleme oma margi nii täis teinud, et meiesuguseid lennukisse ei lastagi, siis tekib vaidlus teemal, kas lennuk ikka väljub õigel ajal ja kes lenduri üles äratab, kui ta peaks öösel lennates magama jääma, jutt jõuab selleni, kes lennuki üles äratab- eks ikka naine äratab...viimane sõna jääb sellele, kes surmtõsiselt teatab, et naine ei ärata lennukit üles, sest lennuk on ise emane.

Peale lõunat tekib äkki selline hetk, et EI OLEGI MIDAGI TEHA! Meie liinil on üks sõbraliku naeratusega ja hästi pikk Pärnu tüdruk, temal oli vanasti kombeks ikka vabal hetkel liiniservale istuda ja sealt mängu jälgida, nagu pääsuke traadil... aga tänavu ju pole selleks lõbuks kordagi mahti saanud. Nüüd aga vinnan minagi oma kere üles ja kõlgutan jalgu sellise mõnuga, nagu oleksin viieaastane ja elus esimest korda õunapuu otsas

Paarikümne minuti pärast läheb töö jälle lahti sellise ajuga, justkui oleks ikka veel november. Vastu hommikut loobime veel mahasaetud koibi kastidesse, mingi ülemus käib kontrollimas, ega keegi pole enne lõppu vehkat teinud. Kastid mässitakse kinni teibiga, mille katkilõikamiseks on ainukeseks aktsepteeritavaks vahendiks tööinimese hambad! Ei, mina pigem vinnan koos meestega kaste liinile. Käed püsivad ikka kõvemini keha küljes kinni kui hambad, eks.

Puhastusbrigaad uhab taas põrandaid kuuma veega, prügiresti poole kanduvad läbisegi kiletükid, mahakukkunud kaelad ja maksapakikesed. Kõik, mis põrandal, peab sinna ka jääma. Keegi ei hakka kilesse keevitatud maksa enam lahti harutama, kui ta kord kiiruga põrandale pudenes, välja arvatud üksikud kärmed töölised, kes mõnikord aurupilve varjus hea toidukraami prügisse sattumisest päästavad. Avalik saladus, et mitmeski pansionaadis neil päevil maksa praetakse...minulgi on korduvalt põhjust kaheksanda käsu vastu astumise eest pattu kahetseda kuid eks ole piiblis kirjas needki kuldsed sõnad, et pahmast tallava härja suud ei pea kinni siduma! See suurtootmisega kaasnev tohutu kiirus toob kaasa sellise raiskamise, mis käib üle vana eestlase talupojamõistuse. Selline tunne tuli peale siis, kui kunagi koos lastega McDonaldsi köögipoolel ekskursioonil käisime- kogu toit, mis realiseerimisaja ületas, rändas prügikasti. Siin jääb sinise kile, kasutatud põllede ja kinnaste ning lömmis, vettinud papptaara vahele üksjagu lihakraami- kellel seda aega enam sorteerida.

Viimase töö-öö algul on teada, et läheb harjunud viisil suureks pakkimiseks, toon pööningulaost kaks kotitäit paberit, et poleks vaja pärast kiirel ajal joosta. Siis saadetakse meid tagasi kantiini, et oodaku me veidi. Mõne aja pärast taas tsehhis näen , et usin leedulane juba lohistab mu paberid lattu tagasi. Paneme ikkagi põlled ette ja oleme kõigiti valmis pihta hakkama, kuid liin püsib tühi. Tuleb Krõõp, sünge nagu tavaliselt, käsutab meid pööningule uusi kaste tegema. Uusi kaste pole vaja. Meid aetakse pööningult tagasi tsehhi. Seal ei toimu midagi. Krõõp saadab meid uuesti pööningule. Siis algab häire. Neil on see vist traditsiooniks, et viimasel päeval midagi põlema läheb . Mullu läks burgeritsehh natuke kärssama. Kogu üksmeelne kollektiiv siirdub korralikult, paanikat tekitamata tsehhidest välja, rõskesse, vihmast tilkuvasse, tintmusta Iirimaa öösse.

Viimane osa

Turkey bottom... kalkunisaaga lõpp

postitas Weatherwax - E, 2007-02-05 16:41

Mulle tegelikult meeldivad korralikult lõpetatud asjad, iseasi, et ma enamasti muudkui venitan ja venitan kõigega. Sellega siin vaja ka ühele poole saada.

Oli siis nii, et musta Iirimaa öösse me ei jäänud ja tehas maha ei põlenud, kuigi paljud oleksid südametäie ja suure väsimuse mõjul seda soovinud. Lihtsalt korraldati korralik tuletõrjeõppus, et me, kui koju läheme, seal teaksime, kuidas ohu korral käituda ja kellelgi poleks kuskil võimalik väita, et mõni euronorm täitmata jäi. Pladistame piki lompe jälle varju alla tagasi. Tegelikult on õues soojem kui majas, aga loodame ikka lõpuks ka tööle hakata, et ei peaks niisama hambaid lõgistama. Kolmas ja neljas liin osutub väga ülerahvastatuks, seal saaks muidu teha karpe keskmise kiirusega kolm tükki tunnis või umbes niimoodi. Enne oli vennas Raadio Elmar meiega samas kambas ja rääkis vähemasti anekdoote, aga nüüd on poisid kuhugi kadunud ja igavleme taas seitsmekesi pööningul. Väike tragi eesti neiu, kellega kunagi sai arutatud lennuki unevajaduse üle, möödub meist reipal sammul ja hüüab: "Good work! Keep standing!" Õnneseen, ta saab mingeid karpegi tassida. Siis saadetakse meid breigile. See öö kujunebki üheks hästi pikaks breigiks. Kuu aja jooksul tagapllanile jäänud söögiisu annab endast kohe märku. Pistame kõik kaasvõetud varud nahka ja mõni tellib köögist lisa. Osa rahvast on osanud endale heakorratööd sebida ja küürivad põhjalikult kogu kantiini ning kõiki seal leiduvaid esemeid. Krõõp tuleb, ei tee laua taga lösutavat liinirahvast märkama, talle on mingeid mehi vaja. Osutub, et eesti mehed läksid Smithborough pubisse ja jõuavad sealt nüüd tagasi ning hakkavad kaarte taguma. Nendega liitub üks Iiri tegelane- mingi väiksema kaliibri ülemus vist. Sõber Kr veereb ikka nagu elavhõbe ja tühjendab iga viie minuti tagant prügikarpe laual. Manitsen haigutavaid tüdrukuid, et tehtagu hästi töökas nägu pähe- palk ju jookseb. Kui palju veerandtunde jäi kuu aja jooksul kirja panemata! Nüüd saame nad tagasi, pole mõtet põdeda.

Arutame, miks Krõõp meid, kotiliini rahvast, enam kusagile tööle toppida ei tahtnud. Küll ta oleks leidnud ka mõne võimaluse, siiani ei tohtinud ju mitte sekundikski seisatuda? Tundus , et ennist ta lausa peitis meid sinna pööningule molutama. Kas ta tõesti tahtis natukegi tasa teha senist julma tagantkihutamist? Äkki on temagi inimene? Tahame seda väga uskuda!

Pool neli saadetakse meid kaardimasina manu- nüüd on meie tsehhi tööpäev lõplikult läbi, portsjoniosakond kuulukse siiski veel tegutsevat. Ülejäänud aga suruvad ennast tihedasti ÜHTE suurde bussi ja teevad läbi pika retke KÕIGI õõbimispaikade kaudu. Paraku pole aknast peale öö ja udu midagi näha. See- eest õnnestub mul tolle logistamise jooksul ennast sokutada kohe hommikul algavale Dundalki ekskursioonile. Suur buss ei mahu meie kitsale juurdepääsuteele. Kui pimedal kivisel rajal varahommikusel tunnil võõral maal kodutee otsimine pole seiklus, siis mis see veel on?

Magamata inimesel on kalduvus koledasti külmetada, pealegi siinseid busse suurt ei köeta. Ekskursiooni lõpuks ei ole tõesti enam mitte mingisugust häält, isegi sosistada ei suuda. See- eest muljeid kuhjaga- nägime Iiri merd, iidseid kindlusi ja kivimüüre väikeses Carlingfordi kalurikülas, mägesid...Mere äärde on meie fenomenaalne reisikorraldaja, sümpaatne Eesti neiu osanud isegi päikese organiseerida, samal ajal paari kilomeetri kaugusel saab alguse see tihe piimjas udu, mis tol päeval poole Euroopa lennugraafikud segi lõi! Dundalkis õnnestub edukalt šopata- riidekaup vähemalt kolmandiku odavam , kui Eestis.

Järgmisegi päeva pühendame poodidele. Oli kange soov tööle minna, aga buss ei tulnud ja majaperemees, tõesti tore sell! viib meid lahkesti oma autoga Cootehilli tšillima. Kolame kolmekesi, mina, A ja Ilus Inimene (tegelikult on A ka ilus) peeni butiike pidi ja nemad muudkui proovivad igasuguseid huvitavaid tualette. Selles pisilinnas on müügil igasugust kõrgekvaliteedilist, (sealjuures ka kõrgehinnalist) moekaupa ja käive näib olevat korralik. Igas eas, hoolitsetud välimusega daamid muudkui valivad midagi ja isegi moenõustaja paistab ametis olevat. Mõtlen, kas siin riigis mõnda kalzmanni elik second handi ka leidub? Paarituhande elanikuga asulas poleks niisugusele kaubale turgu...

Meie daamid ei kavatse midagi osta, teevad aga muudkui pilte. Ilus Inimene , kes tavalises elus on muide aus abielunaine ja kolme kena lapse hoolitsev ema, (vanim neist pidi samal päeval 18-aastaseks saama,) ajab selga tõeliselt jubeda Iiri koolivormi- vaesed kohalikud tüdrukud näevad neis lohmakates ruudulistes kiltides ja kohustuslike mustade SOKKIDE(!) ning kingadega välja nagu lastud varesed. Siis tuleb poe perenaine ja selle asemel et meid häbiga poest välja visata, teeb ettepaneku ise fotografeerida, et saaksime kõik kolmekesi pildile! Siis ajame veel tükk aega juttu, räägime oma tööst, šokeerime teda Eesti talvise ilmastiku kirjeldamisega...Neil olla kord neli kraadi külma olnud ja sellist õudset kogemust ei soovi ta enam läbi elada...

Astume ka pubist läbi. Peremees jookseb kõrvaltpoest saia tooma, et hot-dogi organiseerida- polevat parasjagu söögiaega, aga kliendi soov on seadus. Valisime selle pubi, kuna siin oli kõige vähem tõmbetuult . Inimesed on tulnud kodust välja kõige perekonna ja külalistega, emme rüüpab õlut ja toidab samal ajal imikut, õnneks siiski lutipudelist, suuremad lapsed vestlevad tädiga jõuluvana teemadel, kõik on lahked ja kained, meilegi viibatakse, et tulge teinekord jälle. Kojuminek ei ole seekord enam seiklus, vaid ohtlik katsumus. Kodus ootavale sünnipäevalapsele ostis ema kauni stiilse toagarnituuri, mille hulka kuulub ka meetrikõrgune peegel ...ta tassib seda suure ettevaatusega, astub tee äärde ja vajub ühe jalaga kuhugi kraavi. Õnneks jääb kõik terveks ja me ise ei satugi pimedal teel autorataste alla, ehkki selliseid võimalusi tekib iga paari hetke tagant. Pole selliseid asju nagu teepeenar ja komme jalgsi käia, noh.

Hommikul pakin viimaseid asju. Pagana hambahari, laiutab ja mitte kuskile ei mahu! Kahemeetrine tudeng pakub lahkesti teenust majarahva kohvrite peale istuda, et need kinni läheksid ja seda teenust ka kasutatakse. Tore sell viib meid kõiki taas oma autoga suurele maanteele, kallistab ja suudleb hüvastijätuks, nagu suurimaid südamesõpru, veenab meid, et tingimata tagasi tuleksime.

Saame tehasest oma palga ja võime minna. Kahvatu, kõhnunud, kuid ilmselgelt karastunud AM vaatab tehase poole ja ütleb: "Issand, kuidas ma seda kohta vihkan. Ma ei tule siia enam iial tagasi." Mina ohkan omasoodu: "Siin näed inimest, kelle kuninglik lõbutsemine hakkab läbi saama..."

Veidi veel- taas ootab närune rutiin ja eestlase TEGELIK keskmine palk