Turkey bottom

postitas Weatherwax - K, 2007-01-03 14:33

see on siis selline uus soengutrend, mis sai loodud umbes kuu aja eest Grove Farmis, teostus väga lihtne, kõigepealt topid kõrvadesse pleieri klapid ja tõmbad peale suusamütsi, nii et kõrvu näha ei ole ja et külm ei hakkaks ja siis veel üks kuni mitu kohustuslikku sinist õhukest mütsikest ja mässid salli põhjalikult ümber poole näo, esiteks sellepärast, et kurgus krõbistab ja hääl nagunii jäi Iiri tolli(etteruttavalt- ei antudki tagasi) ja teiseks mingi kohalik korra eest vastutav tibi, kes meenutab kena väikest herilast, pidevalt passib peale, et mingit pleierit ei oleks. Mitte millimeetritki juhet ei tohi paistma jääda! Kui 12- tunnine vahetus kalkunipakkimise liini taga läbi saab, tõmbad kogu kupatuse pealt ära ja kogu vahepeal kogunenud staatiline elekter ning muidu sasimine on tekitanud parasjagu maalilise karvase-sulelise efekti.

Üldse on kalkuni p...hulga ilusam kui pea. Tõenäoliselt polnud suurem hulk kodanikest, kes selle õnnetu linnu arvel jõuluks oma rahakotti kosutada üritasid, seda elukat kunagi näost näkku näinud. Ise ma mäletan, et vanatädi hoovis kunagi üks selline jalutas ringi, väga pirakas, väga kirju ja väga pahuras tujus. Üks teine, valge, aga veel pahuram, lendas mulle nii umbes 30 aastat tagasi krae vahele ja hakkas tiibadega taguma. Ei õnnestunud kuskilt kinni teda haarata ja minema visata, sest pea, jah on tal nii närune ja paljas, et kui puutud, äkki viskab kohe vedru välja...tükk aega lasksin ennast peksta, enne kui omanik appi jõudis.

Ja nüüd juba teist korda siis toimus minupoolne kättemaks Sorry, kalkun, tegelikult olin ma selle vana asja andeks andnud...

Möödunud kuu kaootilised märkmed tulid lõpuks kotinurgast välja. Hea, käed väga kapitaalselt ära ei surndki, paar rida päevas ikka kirja läks. Sest huvitav aeg oli tegelikult. Absurdikomöödiad on ikka huvitavad.

"27. nov. Lennuk. Selge taevas suhteliselt. Taani?" (Tagantärele- oli vist jah, kui kaardi pealt vaadata) "Põhjatu sinine õhk. 10 km kõrgusel kaob kõrgusekartus. Inglismaa kohal pole pilvi ! Lennukinaaber ütleb- näe kui kenad väikesed lained mere peal." Ahah, kui väikesed nad siis ikka olid, kui selliselt kõrguselt valged harjad näha olid?

Edasi sõidame bussidega vanasse armsasse Grove farmi, kus mullu korduvalt arvasin, et kohe annan otsad. Pole kindel, kas tõsta oma asjad välja, igaks juhuks meie omad seda teevad ja on pärast väga rahul, sest nende pagas, kellel lubati see bussi jätta, tõstetakse hiljem ikkagi otse palja maa peale, kus peale pori leidub ka kahtlast s...taolist ollust. Sööklaruum on harjumatult puhas ja tühi...ok, kauaks ta enam selliseks ei jää. Üksjagu palju tavapärast molutamist, siis pakutakse suppi ja võileiba. Nende võileivad on mõttetud, valged ja kolmnurksed. Saame nimesildid öömaja ja enda nimega, seal on ka kirjas, mis osakonnas ja mis ajal rabelema tuleb hakata, packing nights, sel hetkel ma veel usun vana müüti, et öösel olevat vähem tööd kui päeval ja keskendun mõttele, et päevane uni on põhimõtteliselt sama kosutav, kui öine. Pärast saadetakse esmakordselt siia tööle tulnud öömajade poole minema ja meie, vanad kalad, täidame natuke aega igasuguseid dokumente. Meie pääseme seekord väga pikast ja tüütust instrueerimisest, uued aga peavad tõenäoliselt homme passima terve päev Monaghanis hotelli saalis ja kuulama, kuidas ohutustehnika loengut peetakse õhtuni välja, st loetakse kogu kupatus paberi pealt maha, igaühel endalgi sama paber nina all, pärast veel palju allakirjutamist jms ja kogu see nali võtab õhtuni aega. Meilegi loetakse sama teksti, aga kiirkorras. Järjekordselt saame teada, et kellelegi ei ei meeldiks jõulukalkuni seest leida ametnik Tina kõrvarõngast.

Ööbimispaiga nimi ei ütle mulle midagi. Mõtlen, kas seda maja köetakse paremini, kui mullust, kus muidu ülipeen interjöör igikestva niiskuse tõttu hallitama kippus ja kas naabrid on ka see kord VÄGA KORRALIKUD (a mina ju täitsa mats ja äkki lõhun jälle midagi ära, mullu tõmbasin alla köögi ventilaatori, murdsin kõveraks röstri nupu, lülitasin kogemata ööseks välja üldkasutatava külmiku, kilukarp oli ka kotis lennusõidu jooksul katki läind ja soolvesi imbus sealt päevateki sisse, toakaaslased pidid seda lebrat pool ööd kannatama, siis tõsteti mind õnneks teise tuppa...naabrinaist tüütasin kellaaja küsimise ja muidu lolli jutuga ning me ei lükanud toole enne ilusti laua alla, kui tööle minnes söögitoast otse bussi peale jooksime!) Bussijuht David, nähtus omaette muide! väidab, et hakkame elama suurepärases kohas "väga toreda selli" majas.

Tal näib õigus olevat.

Vanaaegse ajalehesaba stiilis- Jääb praegu poolele...

Turkey bottom... vol 2

postitas Weatherwax - N, 2007-01-04 11:52

..läheb aga jälle edasi.

"28. nov.8.30-17.30 töö. Kahtlane kotlet. 5 X sein :P"

"Toreda selli" kahekorruseline maja asub mäekünkal ja näeb kõigiti esinduslik välja. Külm muidugi on, aga see tulevat sellest, et ta on tükk aega kütmata, nüüd kui aknaalused õhukesed elektriradiaatorid kuumavad, peaks olukord varsti paranema. Köögis on kõik mugavused ja toidunõud, suures söögitoas pirakas ovaalne laud. Mööbel ja sisekujundus sümpaatne ja kooskõlas. Sellised majad on mõeldud jõukatele linnainimestele, kes tulevad kusagilt, et natuke aega nautida loodust, vaikust, matkamist ja kalapüüki. Toredal sellil kuulukse olevat mitu sellist maja. Hoovi peal asub vana madal kiviehitis, mis näib olevat talumaja kaugetest aegadest. Ega vanad iirlased saanud endale palktaresid ehitada, kui puid on vähe ja kõverad pealegi, nad tegid oma hooned maakivist. Küll võis neil seal külm ja niiske olla. Millega siin õieti köeti? Turbaga? Veel on õues paar poollahtist saraalust, mille alla leidub kuivatatud heinapalle, roostes põllutööriistu ja hiljem saan teada, et ka üks väike kirju karvane iiri tõugu mära elab seal koos priske varsaga. Hoov on asfalteeritud, selle tagant algavad hekkide ja elektrikarjusega ümbritsetud karjakoplid, mille väravat on, nagu ma äratundmisrõõmuga märkan, ka tavalise heinapallinööriga üksjagu kohendatud. Oo jaa, mul kenake kogemus Eesti farmielust, see nöör ju asendamatu remondi- ja ehitusmaterjal.

Õhtul saabudes vean oma pagasi kööki. Ülakorrusel on tuba sümpaatsele noorele abielupaarile ja teine tuba ka kaheinimesevoodiga, seal hakkab elama üks emme koos oma vägilasekasvu tudengist pojaga (kes kolib peagi alla kaminatuppa diivanile). Allkorrusel on tuba kahele kenale daamile. A kus on koht ühe vanaeide jaoks siis? Ohoo, jälle üksiknumber, no ei ole võimalik, et teist aasta järjest niimoodi vedada võib! Mõnedes öömajades kuuldavasti magatakse ka kolme- neljakesi toas või jumal teab mitmekesi veel, aga siin on lastetuba kahekorruselise nariga ja WC koos kraanikausi ja dušinurgaga kõrval ning ainult selle toa asuka päralt. Ma tean, kui tülikas toanaaber ma olla võin, norskamises küll pole süüdistatud, aga vähkren koledasti, ärkan mitu korda üles, loen pikalt enne uinumist, söön kõvasti küüslauku... loodetavasti tuuldus mullune tuba ikka küslavingust enne järgmise asuka sissekolimist puhtaks, eks vist, kui arvestada pidevat tõmbtuult...Rõõmustan(ennatlikult!), et ei pea siin kedagi naabritest häirima.

Hommikul kella 6 paiku ronib buss väga järsku rada pidi meie hoovi (pagana head mootorid peavad siinsel künklikul maal olema) ja viib tööle meid, nelja kogemustega töölist- need oleme mina ja kahemeetrise tudengi emme ning 2 kena daami. Teise kohta neist küsis mu lennunaaber eile söökla supisabas, ise ka hea välimusega noor naine, üllatunult- Mida nii ilus inimene ometi SIIN teeb? No mida me siia kõik tegema tulime...modellimõõtu rahvast hakkas küll ja küll silma nii mullu kui tänavu...mida vanad eestlased pattapandava kohta väitsidki? Tsehhis antakse meile kätte karedad lapikesed ja ühte nurka on lükatud suur metallkärutäis sooja vahutavat vett. Käin,nagu teisedki tükk aega tsehhi taganurgast käru juurde lappi märjaks tegemas, kuni hakkan märkama igasuguseid kasulikke asju. Kõigepealt leian plastkarbi, mille sisse oli plaanitud panna pool kalkunit, aga seda veel praegu pole ja ma saan endaga nüüd rohkem pesuvett kaasa võtta. Nühin puhtaks ühe tagumise seina. lähemad ruutmeetrid nii liinide kui seinte ääres on teiste ägedate nühkijate poolt juba hõivatud. Siis liigun kaugema liinijupi juurde ja leian selle alt sinna nähtavasti eelmisel päeval visatud poollagunenud pappkasti, millest paistavad kenad värsked paneeritud lihaviilukad ja kotitäis pihve. Kurb küll, aga mulluste kogemuste põhjal tean hästi, kuhu selline lääbakas pakend koos sisuga järgmisena rändama peab- eks ikka prügikonteinerisse. Üks bitkii õnnestub päästa (loe -tasku ajada). Vahepeal märkan, et "minu seina" hõõrub juba keegi teine- siin ei tohi tegevuseta passida. Enne lõunast breiki jõuame puhtaks rookida "pääsukesepesa"- -osaliselt tsehhi kohal asuva kontoriruumi, mille aknast hakatakse edaspidi meil silma peal hoidma, et me liini ääres ei looderdaks. Tagumist seina hõõrub hoolega juba kolmas tegelane.

Peale lõunat õnnestub tõsta palju kaste kahe kuni nelja priske kalkuniga ja tassida laost tühja taarat lisaks. Selg hakkab streikima ning muudab meeleolu murelikuks. Tagumist seina pestakse selle aja jooksul väikeste vaheaegadega veel umbes kolme inimese poolt. Päeva lõpul saame teada, et homme ei pea tööle tulema, siis , et tegelikult ikka peame, siis, et EI PEA ja lõpuks juba kodu juures ütleb bussijuht David, kelle sõna maksab siin kõige rohkem, et ta tuleb meile kõigile homme järele ning kogu lugu. Meie maja nn. uued , kes on läbi teinud pika väsitava instrueerimise, mängivad mõnusasti söögitoas kaarte ja kuuldavasti hakkavad tudengipoisi 19. sünnipäeva pidama. Tundub arukas kutt olevat, õpib päevases osakonnas, aga asi andnud niimoodi korraldada, et võib küll kuu aega eemal olla ja raha teenida. Uusi oodatakse tööle alles neljapäeva õhtuks, siis, kui me kõik korraga suurmaratoniga pihta hakkame.

Jääb aga jälle poolele...

Turkey bottom...vol 3

postitas Weatherwax - N, 2007-01-04 15:10

Läheb aga jälle edasi...

"29. nov. 8.00- 16.00 töö. Prosciutto sink Kollase kassi saba !!! Õhtul lahe läbu. Eesti mees ja reha..."

Hommikul läheme siis tööle, kuna David tuli meile järele ja miks mitte minna. Meie ilus tüdruk (edaspidi M, et teistega segi ei läheks ja ei mingeid täisnimesid, see värk siin püüab mitte klatšinurgaks muutuda) läheb lattu, kus tal eile miskine paberikerimine pooleli jäi. Emme (edaspidi E, niimoodi ta õige nimi ka algas) jäi koju, sest tema eelistas oma ülemust uskuda, kes ei soovitanud kohale ilmuda enne neljapäeva õhtut. Aga paras kamp meid, kelle jaoks Davidi sõna käib ülemustest üle(ja ta oleks selle täitsa ära ka teeninud) istub sööklas, oleme ennast kõik korralikult tööle clockinud, palk jookseb, endal on ainult imelik, tahaks nagu midagi teha. Piiname ühte kohalikku väiksema kaliibri ülemust, kes õnnetuseks eestlane, et ajagu meile mingi tegevus välja. Ei tea, kas tänu talle või kellele, aga mingil hetkel oleme lõpuks tsehhi laekunud ja seal supervisor Peter rõõmustab meid teatega, et killing roomi seinad vaja puhtaks pesta küllap nägid needki eile ainult kuuekordset nühkimist, aga siis keegi Scarlett Johnsoni nägu leedu beib paigutab meid hoopis kahe liini äärde, annab igaühele kätte elegantse karbi kallist Parma sinki ja näitab, kuidas sealt tuleb need paberõhukesed vilukad välja harutada ning neljakaupa suht rohmakate siniste kileribade peale kleepida. Ma ei imesta- olen näinud selliseid viile mullu portsjoniosakonnas valmispakitud praetükke kaunistamas, sinine kile on abivahend, et nad ilusti õigesse kohta maanduksid. Mõtlen, et kindlasti mõni teine idaeuroopa valge neeger on samu singiviilukaid kusagil Itaalia lihakombinaadis sinna karpi pakkinud. Osad neist on pisut räsitud ja need, mis tõesti ei sobi, lähevad prügisse (et kas mina nüüd mingi delikatessi prügisse viskan, see on jälle teine lugu). Peale breiki paneme poolikuid kalkuneid karpi. Kui on normaalne tempo ja korralikud karbid, siis lähevad nad sinna väga hästi. Peale tööd võtan oma väga näruse inglise keele kokku ja seletan Davidile, et kui meid tee peal poodi ei lasta, siis sureme järgmise nädala jooksul nälga. Mullu elasin linnas, pood ega internet ei tekitanud probleemi, aga seekord kuskil kaugel väljas. SIINKOHAL VABANDAN KÕIGI EES, KELLELE LUBASIN KIRJUTADA- EI OLNUD VÕIMALIK!

Kodus siis selline ühine arvamus kõigil, et nüüd ei tohi magama minna, kuna uni jääb homse päeva mureks- õhtul hakkab PÄRIS TÖÖ pihta. Koguneme kaminaga puhketuppa. Kaminas ulub tuul. Teeks tuld, aga pole, millest teha. Päeval olid need, kes kodus, üritanud tulepuid leida, aga mida selleks pidada andis, kõik kas toores või muidu niiske- sellepärast siin riigis ei saagi puudega kütta, et kui neid ka oleks laialt võtta, nad lihtsalt ei kuivaks ära! Poodides müüakse kuivatist läbi käinud ja kenasti pakitud kaminapuid. Igapäevaselt köetakse gaasi või elektriga. Rahvas näib ütlemata karastunud, soojemaid üleriideid näeb väljas hõredalt, lapsed, hoolimata vanusest, käivad paljaste jalasäärtega tänaval. Tegelikult valitseb siingi kodune klassika- 5 kraadi sooja ja vihm, sobiv igasse aastaaega, sellest allapoole langeb kraadiklaas harva, kõrgemale tõuseb küll, et kohe tagasi kukkuda, aga niiskust ja tormituult on tihedasti. E on jala linna läinud, ei karda tagasi tulles eksida ega midagi, mina arvan, et eksiksin kohe ära ja kui ma siis veel teaksin KUI tore tegelikult on pimedal ajal mööda Iirimaa teed käia, siis ma kohe üldse ei kavatsekski kunagi samasugust teekonda ette võtta.

Ajan natuke juttu meie noorpaariga. H töötab oma isiklikus ilusalongis, näeb ise ka välja õrnuke ja ilus, tema teinepool R on mõnus ja optimistlik mees, kes imestab muuhulgas, et ma oma kõrges vanuses tean selliseid kultuurinähtusi nagu Kill Bill, või Roxette...come on, eriline noortevärk või, Marie Fredriksson on minust tegelikult isegi aasta vanem? Et nagu muti maalt tuli siia ja sellised ju kuulavad ainul Elmarit...Siis tulevad meile külalised kõrvaltpansionist, poeg MH läheb ema E-le vastu ja kohale ilmub ka Elmar isiklikult- nii seda hea jutuga meest hakatud juba eelmiste aastate jooksul kutsuma. Tema on oma jutuga juba telestaariks saada jõudnud, käis Aunaste "Meie"saates võõrtööliste elust rääkimas. Kukume omavahel muljetama karuputke teemal, sest tuleb välja, temagi on selle taimekese hävitamisega suvel head äri teinud ja jutu järgi otsustades oluliselt paremate tulemustega kui mina, siis sekkub veel teinegi asjasthuvitatud külaline, väga krapsaka olemisega Zootehnik...nojah, meie kontingent ongi enamvähem selline et pooled poest ja pooled põllumajandusest...Laua peale on tekkinud ka paar pooleliitrist probleemi, mille lahendamisest mina ja blond A osa ei võta. Väsinud H läks juba enne magama. Limpsin ulguva kamina kõrval kolmandat tassitäit rohelist teed, mõtlen, et tegelikult võiks kurk vähem valutada, kuid parem ongi, muidu räägiksin Elmariga kahepeale seltskonna uimaseks- puue on selline mul küljes, noh- sellegipoolest on väga lõbus, tunnen õhust, et see seltskond on üksteise suhtes positiivselt meelestatud ja muud polegi vaja, vastupidist ei taha ma vähemalt sel aastal küll enam tunda saada! Elmar pajatab anekdoote ja mulle jääb kõrva kuradi hea kõnekäänd, et Eesti mees astub reha peale nii kaua, kuni reha puruks. Seda me siin nüüd jälle üritame, jah. Jutt kisub uuesti karuputke peale, halastan ülejäänutele, keda teema ei huvita ja kobistan lõpuks üles oma tuppa.

Kollane kass? Hommikul tööle minnes võtsime linna veerest mehi bussi peale ja üks kass tõesti lipsas sel ajal bussi eest läbi, nii kähku, et peale saba muud ei paistnud. Iirimaal kasse väljas ei näe. Väikesi koeri ja väikesi hobuseid ja isegi väikesi eesleid kohtad hulgaliselt, aga mullu, no mitte ühtegi kassi ei näinud.

Jääb jälle poolele...

Turkey bottom... vol 4

postitas Weatherwax - R, 2007-01-05 14:02

Edasi läheb.

"30. nov. Jala Cootehilli ja tagasi. Koerakas. Plüüžist sokid. Nii hea musa, et hakka või iirlasi armastama,va. Peteri naine. Tööl al 19.10"

Hommikul istun söögitoas ja kuulan raadiost vanu Iiri viise, üks lugu läheb nii kuradi moodi hinge, et kohe ütleks mõnele iirlasele, kuidas ma teda küll ullu kanti armastan...siis tuleb meelde, see iiri krõõp, kes meil mullu põhiülemuseks(loe- kupjaks) oli ja keda ma ei tunne muud nime pidi kui "Peteri naine".Kui ta tänavugi öövahetust kamandab, ega ole vahepeal ära surnd või vähemalt lapsepuhkusele jäänud, siis saan tema närilisenägu varsti näha. Mitte et ma oma näoga just rahul oleksin Hõljugu muud iirlased kasvõi pehmetel valgetel tiibadel ringi, temast aitab, et olukord tasakaalu ja allapoole seda ka veel viia. Vihm ja raju peksavad aknaid, akna taga viskleb tuules hiiglasuur ebaküpress, all orus on tilluke järv vahuharjadest valge ja taamal udu sees toodavad tuulegeneraatorite tiivad hoolega elektrit.

Läheme A ja M ga koos Cootehilli, eile David küll tegi nõutud poepeatuse, aga tervet päeva ei jõua ka maha magada ja äkki pääseb raamatukogus netti, muidugi hakatakse seal nõudma lugejakaarti ja majaperemehe allkirja ja ei tea veel mida, aga on juhtunud, et 20 minutit pääseb niisama löögile. Oleneb selle tujust, kes parasjagu letis istub. Linnas selgub, et neljapäeviti avatakse raamatukogu kell pool kaks no sel kellaajal pean juba kõvasti tuduma, et öösel mitte ära kustuda! H oli eile kusagilt siit linnast ostnud ülipehmed vikerkaarevärvilised plüüžsokid, sisetunne ütleb, et ma PEAN ka sellised kellelegi ostma. Mis pood on mänguasjapoe kõrval, miski pudupood H ja R jutu järgi? Abja- suurune linn sisaldab poode ja söögikohti vaata, et sama palju kui Viljandi, kõik need mahuvad mingi poolekilomeetrise tänavajupi peale ära ja natuke jääb nurga taha ka. Mänguasjapoe kõrval ei asu midagi, seal on üldse vaba pind, kes viitsiks, võiks järjekordse pubi seal avada, edasi tuleb apteek ja alkoholikauplus, lõpuks leian need sokid ikkagi SuperValu-st, kus me õhtul toidukraami hankisime.Õudne joogijanu paneb mind ära ostma viimase riiulissejäänud Pepsi, mille hind mulle vastuvõetav on, pealegi väga paraja suurusega pudelis- oli nagu 0,75 l ? See pudel jääb mulle edaspidi ustavaks kaaslaseks kuni Tallinna lennujaamani välja, täidetuna küll apelsinimorsi, sidrunivee või lihtsalt Dublini lennjaama kraaniveega.

Olen oma kaaslastest kohe lahku läinud ja marsin nüüd üksi vastu tuult tagasi. Vihmakeebist on kõva kasu. Teed on kitsad ja kõverad, teeäärtes vulisevad ojad, autod kihutavad ja pritsivad vett. Mõnisada meetrit enne meie maja seisab suur kivikabel ja selle ümber surnuaed. Palju okkalist võsa, puuvõõrikut, luuderohtu ümber jändrike puude, igihaljaid taimi, mida Eestimaal ainult lillepotis näed, paksuvillalised lambad künkanõlval- et nad ka läbi ei vetti! Näen, et keegi kõnnib mööda teed, see kindlalt kohalik ei ole, nemad ainult sõidavad siinkandis...E on pisut veel jalutada otsustanud, enne kui ennast sundkorras uuesti keset valget päeva magama peksta.

Mingi uni isegi tuleb, aga kõige rohkem tunniks.

David enam seekord meie bussijuht ei ole, sõidab teist marsruuti, meil on üks hõbedaste lokkidega vanahärra ja väike sinine bussiloks, mille luugist tilgub vihm läbi. Tänavu jätkub täpselt istekohti, peale korjatakse rahvas kolmest majast. Tehases võtan endale kummikinnaste alla teised valged kindad veel, nende üle käib muidu arvestus, alati peab eelmised tagasi andma, kui uusi tahad, aga kesse mäletab, et ma kui vana olija juba ühed üleeile sain. Siis paneme pikalt ja pidulikult jalga kummikud, mille alla käib paks kiht sinist kuivatuspaberit, soovi ja võimaluste kohaselt sokke ja sisetaldu ning nagu ma edaspidi avastan, suurepäraselt isoleerib jalga külma ja niiskuse eest kalkunikotti kuuluv valge krobeline paber .Uued närvitsevad, paljudel on eelseisvast mingi oma utoopiline ettekujutus. Soovitan neil isiklikud emotsioonid edaspidi unustada ja keskenduda lihtsalt ellujäämisele.

Ja taas satun kohta, mille kohta annab tuntud viisil laulda- ei ela ma majas, ei tänaval, mu aadress on Liin Number Kaks! Kalkun. Paberivirn. Kollane, või läbipaistev või lilla või milline iganes kilekott, igaühel oma vead. Esimesel päeval peamiselt läbipaistvad kotid, seal pole oluline, kas paber paistab kuskilt, sest nagunii ta paistab. Esimene öö on üldse kuidagi leebe tempoga, ei mingeid ummikuid ega pause, ainult peale poolt nelja hommikul vaevab pidev tunne, nagu hakkaks pea otsast maha kukkuma.

"1. dets. Väga normaalne vahetus. Peteri naine on ka normaalne.(???)"

Päevase magamisega ikka ANNAB harjuda!

"2.dets. Kõva tamp 19.45- 7.45."

Tempo juba tõuseb ja enne iga breiki pannakse liinile pikalt täiskiirus peale, mis tähendab, et pole aega ninagi nuusata. Breigid on kõigepealt 10, siis 7 minutit, siis tunnine paus, siis veel 15 ja 22 minutit, aga praegu see ei kehti. Jõuad vetsu joosta, toidukotist veepudeli kahmata, paar lonksu- ja joostes tagasi. Suu kuivab kogu aeg. Mullu ei taibanud ma veepudelit kaasas kanda, jõin muudkui teed, aga nende tee tüütas lõpuks kohutavalt ära. Jooksmine käib muide nii, et tsehhist kaks korrust ülespoole, siis läbi pika koridori, siis veidi allapoole siis läbi teise koridori ja veel veidi allapoole, siis on söökla, aga kui vetsu tahad, siis see on õues , tähendab veel korrus allapoole ja igaks juhuks tuleb sinna minna siis ka kui vajadust ei tunne, sest mine tea, kunas järgmine breik jälle tuleb, vahepeal ei pääse mitte kusagile, selline andmine käib kogu aeg. Jõuad aegsasti breigilt tagasi, kalkun juba ronib piki liini ja suured kuhjad neid liiniservale ka tõmmatud, etteandja aga sõimab kõigis kohalikes keeltes, ehkki ta on eestlane ja iseenesest väga sümpaatne tüdruk. Aga noh, tema vastutab kõige rohkem ja peab siin riigis ju edasi elama ja raha teenima.

"3.Dets. Kordusmärgid sõnade "kõva tamp" all. Tappev uni. Lõpp kl 7"

See kuradi pea muudkui kukub ja kukub pool ööd. Mingi breigi ajal õnnestub kaks minutit magada, siis läheb paremaks. Mina oskan mõne minuti kaupa magada, aga teine mõni minut kulub eelnevaks lõdvestumiseks- seda ei jätku. Üks mullune saatusekaalane mäletab mind "selle tüübina, kes pidevalt breigi ajal magas" . Siis tegin ju sellesama vea, mida näen mitut uut kaasvõitlejat praegugi tegevat- kohe alguses ennast hullu moodi üle pingutamas, tohutu vihaga hambad ristis tõestamas, et ma ju suudan tegelikult küll ja paremini ka! Metsikult rabelemas, viimaseid jõuvarusid mängu panemas. Väike trullakas Kr vehkleb ülehelikiirusel, endal sõrmed paksult paistes. Ta on sealjuures siiski lõbus, ainult p.... saadab kogu kupatust vahetpidamata. Noor kena inimene, kes ülikooli õppelaenu tasa teenib ja tegelikult teeb Eestiski pikka rabelemist ning tõstmist nõudvat tööd- aga seal siiski säilivat olukorra üle kontroll. Liin nr. 1 on vastu külmkambri ust, millest pidevalt paiskub tsehhi miinus 30- kraadist õhku. See liin on ka kitsas ja kõrge. Sealne ainus eestlane kurdab palavikku ja hullu valu kätes. Soovitan tal magamise ajaks lisaks rohuga sissemäärimisele ka villased kindad kätte tõmmata ja olen rõõmus, et järgmisel hommikul väidab ta sellest abi olevat olnud. Nende liinil ei ole sellist koostööd, kui meil oma liini poola tüdrukutega. Meie omad võtavad korralikult kalkuneid vahele ja me aitame üksteist igati. Ühist kõnekeelt me ei leia, aga naeratame ja vehime kätega ja saame palju asju niimoodi selgeks tehtud.

Hügieeni ja sisekorra eeskirjade kohta oleks palju rääkimist aga...jääb muudkui jälle poolele.

Turkey bottom... ja läheb aga mõnusa ilma tõttu jälle edasi.

postitas Weatherwax - R, 2007-01-05 19:14

"4.dets. Väga (kordusmärgid sõnade "kõva tamp" all). Üllatavalt normaalne enesetunne. Mida mullune kolleeg tegelikult teada tahtis? Mõned meist ei taha enam elada."

Olen päeval magamise lõpuks ära õppinud ja põõnan 7 tundi peaaegu jutti. Alumised inimesed saavad nüüd ka elada. Tuli välja, et iga mu samm ja palju ei puudu, et hingetõmme, kostab alla ära. Hea, et herneid ja kapsaid süüa pole, kole piinlik pärast ju. Ma muidugi ikka rabelen ja tuterdan vähemalt paar korda vetsu ja määrin valutavaid käsi rohuga ja siis juhtub, et midagi pudeneb põrandale. Mingil päeval kukuvad prillid ümmarguseks polsterdatud taburetilt ja siis veel raamat takkajärele ja all mõeldakse kõigepealt, et maja variseb kokku ja järgmise müraka ajal valmistutakse juba evakuatsiooniks...aga siis murrab uni jälle kõiki maha. Koheva mistrataolise katte all on niisiis õhuke aidapõrand, üks kapiesine laud paindubki pealeastumisel veidi. Kui selles kahekorruselises voodis veel keegi peaks ööbima, mis siis saaks?

Töölesõidu ajal toksin tavaliselt kodu poole saatmiseks sõnumit. Mõni on endale Iiri kõnekaardi ostnud, ma igaks juhuks ei riskinud. A, kuigi ostis selle, ei saa millegipärast ikka rääkida- või hakkas ta pärast saama? Sõnum on odavam. Minu pinginaaber on bussis enamasti AM kõrvaltmajast, huvitav ja veidi eksootilise välimusega tüdruk, kelle käsi käib paraku iga muud moodi kui hästi. Ta on palju maailmas rännanud ja elanud veel hiljuti tavainimese mõistes päris karmides tingimustes. Satun vasikavaimustusse, kui kuulen, et suurema osa oma rännakutest on ta läbinud backpackerina. Kuid kogu karastusest jääb praeguses aktsioonis väheks. Keegi sõber oli talle teinud ettepaneku siia tulla, et mõistlik summa raha teenida: ees seisab järjekordne reis väga kaugele ja väga heal eesmärgil muide; aga tal polnud MITTE MINGIT ettekujutust eesootavast. Kadunud Alender ja vist veel elusolev Randpere laulavad mu kõrvus veebruarist ja ruskavatest pajudest- annan korraks klapid oma rängalt köhivale naabrile, et ta kuuleks kui kaunisti PALJASTE VÕRADE KOHAL ÕÕTSUVAD HÕÕÕGUVAD TÄHED. Tema, mõnevõrra nooremast generatsioonist, kui mina, pole seda laulu veel kuulnudki.

Mingi aeg hiljem palub AM, et ma annaksin talle veel sõidu ajal oma muusikat kuulata- et ma vana tobu ise selle peale ka ei tulnud, omaarust võtsin nõuks uutele niipalju toeks olla kui võimalik, et kasvõi mõnigi ei peaks tundma ennast VÄGA SÜGAVASSE JA VÄGA jäisesse vette visatud kassirojuna, nagu ma ise mullu! Väike sinine mp3 pleier mu kaelas on selle kuu talisman, lahkun sellest ainult uneajaks. Kõrvaklapid on siiski nii parajalt pika juhtme otsas, et naabrini ulatuda. Mis segu sealt kostab, see võib normaalse kuulmisega inimese ära ehmatada- tibu salvestas sinna kiiruga kõike, mida vähegi paremat meelde tuli. Tema enda elitaarne ja alternatiivne muusikamaitse on tugevalt esindatud, siis äkki kostab, et ämblikul on sõber põder ja siis veel sõber hüljes kah, Johnny Cashilt paar kuldset lugu, toosamane Roxette-aiai, muidugi noortekas, kontrollisin üle, olen Fredrikssonist ikkagi 22 päeva vanem! Iroonilise muigega pandi paika mitu Sashi plaadi lugu, keegi kõrgestiharitu kuulas ise seda plaati viimati kauges pubekaeas! aga edaspidi näiteks Adelante sai liini ääres üheks põhiäratajaks.(Ma olin vist umbes neljane, kui raadiosse tekkis esmakordselt elektrooniline muusika ja kaifin seda muuhulgas nähtavasti elulõpuni.) Mobyt muidugi eriti palju,A-Ha ja ABBA kah, vanainimese rõõmuks. NB! Klassikat ärge te liinitööle palju ligi võtke, kui on sama lärmakad liinid, kui Grove Farmis, see ei kosta läbi. Seda võib pärast tööd bussis küll edukalt kuulata, aga kui näiteks kella poole kahest neljani kõige pikema breigivahe ajal, kostab, et kuskil nagu viiul kääksuks, aga mis eesmärgil, pole aru saada, siis teeb närviliseks.

Töö juures AM minu kõrvaklappe ei saa, kuigi ta pandi nüüd minu kõrvale tööle ka. Seal on tal ametlikult lubatud sinised kõrvatropid kuulmise kaitseks, ta võtab korraks kindad käest, et neid kohendada. Seda juhtub nägema "herilane", kellest kohe alguses juttu oli ja kupatab vaese tüdruku kraani juurde käsi pesema, ehkki liin kütab täiskiirusel edasi. Niisugune värk selle puhtusepidamisega siis siin, et kõigepealt pesed iga kord tsehhi saabudes käed, siis kuivatad, siis desinfitseerid, siis lased selles vahendil nahasse imbuda, siis tõmbad peale valged kindad (või need, mis keegi on raatsinud kodust kaasa võtta) ja sinna peale kas sinised ühekordsed kummikindad või ka paksemad päev vastu pidavad kummikindad. Breigi ajaks topitakse valged ja sinised kindad kuhu iganes, kes taskusse tatise ninaräti kõrvale, kes kummikusse (mul sinna ei mahu, ausad vana eesti talunaise sääred, noh) Arusaadav oleks nende siniste kinnaste igakordne desinfitseerimine, palja käega ei puuduta liha keegi kunagi. Keegi oli teinud selle kätepesu nii läbi nagu seadus ette näeb, ikka mitu head minutit kulunud. Mullu lõugas Peteri naine kraanikausi juures alalõpmata "Wash hands! Wash hands!" Tema on siiani kuidagi madalat profiili hoidnud, pole teda märgatagi õieti...Ära kutsu kurja välja! Mina seal kraani juures alati käin, kui mõni tähtsam nina paistab, siis panen peopesad ümber veejoa ja olen ise ees hästi lai, kui ei paista, tulen kohe põlle ette panema. Käed niigi niiskuvad kummikinnaste all ja külmetavad, on mul jee neid vaja veel enne jaheda veega leotada. Desovahend pidi muidu hästi liigesevalu ära võtma, aga mul tuubitäis Deep Reliefi kaasas- ka õige hea asi.

Kella kolme paiku ütleb AM, et ta ei taha enam elada. Jumala tõsiselt, ehkki seni olime koos Kr- ga kolmekesi hirnunud, lõõpinud ja vandunud vaheldumisi. Pärast koridoris kurdab ta, et kohutavalt külm on. Ja täna pole külmkambri uks õieti lahti olnudki! Sellel inimesel on ilmselgelt kõrge palavik.

Mul on aga ülekohtuselt mõnus enesetunne. Käed hakkavad ennast tavaliselt alles uneajal tunda andma. Pea püsib ka rõõmsasti õlgadel. Vahetus venib kella kaheksasse välja, päevased juba kohal. Üks mullune liininaaber, kes sai toona piisavalt näha minu totaalset margi mahategemist, pärib huviga, kuidas ma ennast tunnen. Pagan teab, on see nüüd kahjurõõm, või mis...ta oli niisugune positiivne ja lõbus kogu aeg, või äkki ei olnud ka, vahepeal nagu kahtlesin...vastan ausalt, et täiesti normaalselt tunnen. Ah et päris nauditav või? pärib tema. No mida nautida, masohhistlikke kalduvusi ei esine.

Kui kummaline see ka poleks, tegelikult tunnen sellest elust mõningast mõnu küll. Ma pole ainus seesugune. Aga praegu jääb igatahes poolele.

Turkey bottom... edasi.

postitas Weatherwax - P, 2007-01-07 11:37

5. kuupäeva taga jälle kordusmärgid. Kellaaeg 19. 40- 7.30. Naaber tõbine."

See on jama, et pead enne vahetuse algust aegsasti platsis olema, et saaks viivituseta pihta hakata, pööningult laost paberid valmis tuua ja üleüldse ronib kalkun ammu enne kell 20 kapist välja (see on selline läbivalgustussüsteem liini alguses, mille alt peab kogu pakitav liha läbi liikuma, et avastada mõnda soovimatut võõrkeha, nt kogemata sissesöödud plastmassitükki või traadijuppi või mida iganes. Regulaarselt kontrollitakse, kas see ikka töötab. Vastutav tegelane, kas vahetuseülem või seesama ohutustehnikust "herilane", asetab vaheldumisi lindile värvilised metallist, klaasist ja plastmassist pulgakesed, liin jääb seisma ja hakkab häält tegema. Niisugused "kapid" on kõigi liinide alguses. Kui nüüd pakitav peaks sisaldama midagi keelatut, siis liin alati seisatub, lähimal töölisel tuleb kahtlane liha uuesti liini algusse viia ja nupust liin käima panna. Kui kolm korda ei õnnestu kaubal kapist läbi sõita, on ta praak ja pakkimisele ei kuulu. See tants tuleb tingimata läbi teha, kui tähtsaid ülemusi või kontrolle läheduses viibib. Kui neid pole, siis vajutab tööline lihtsalt nupule, et liin edasi läheks. Liinid peatuvad ka olenemata praagist ja vilistavad igaüks omamoodi- esimenene umbes nagu pallimängukohtunik, teine huilgab justkui tuletõrjealarm ja kolmas toob meelde reanimatsioonipalati- ikka vaikselt ja kaeblikult- piiiks, piiiiks... Ei pannud tähele, kuidas neljas häälitses. Liin number kaks läheb tihti lihtsalt rikki, eriti, kui on rasvased ja rasked kalkunid ja lõugab iga paari sekundi järel, siis too, kellel on "vedanud" reas esimene olemisega, peab muudkui jooksma nuppu vajutama ja vahepeal peab ta pikka sinist linti, mida pidi kogu kaup liigub , kergitama ja nihutama ja muidugi peab ta ka kogu aeg täiskiirusel kalkuneid kotti ajama. Eile AM sai seda teha nii, et tapab ja täna pole teda üldse, sest istub 40- kraadise palavikuga "kodus". Majakaaslased toppisid ta oma jutu järgi silmini igasuguseid palaviku- ja muid rohte täis...ühe päeva võib kuuldavasti puududa nii, et suuremat jama ei teki ja koju ei hakata saatma.

Eestlaste üle kahesajainimeselisest kambast on kuuldavasti kümne hinge ringis juba koju saadetud, poisid arvasid nalja saavat, mõned jõid ennast täis ja politsei toimetas nad pubist minema ja keegi tuli veel selle kavala mõtte peale, et võiks ennast tööle clockida ning päevastega koos jälle väravast välja marssida, ega suures summas kedagi nägupidi tunta ega kellegi puudumist märgata...Mullu olla siin ka niisugust pulli tehtud, kuid see oli lõpus, kui päevased ja öised juba segamini töötasid ja erilist kontrolli enam polnud!

OK, meie, suhteliselt ausad ja terved kodanikud siis oleme paratamatult kohal juba kolmveerandist, aga tööaeg pidi ametlikult kirja minema ikkagi alates kaheksast, äraminekuaeg läheb see-eest kirja supervisori suva järgi, ei aitavat mingi passimine ja hiljem clockimine, et täistund kirja saada. Sihukese möllu peale nagu näiteks täna, oleksime küll kõik 11 tundi ära teeninud, aga kui lõpetasime pool kaheksa, siis kümme ja pool tundi saame ja kogu moos. Ja ikka veel mõni uuem inimene üritab tõestada, et natuke normaalsema tempoga ja ilma ummikuteta teeksime tunduvalt vähem praaki. Kui liin täiskiirusel edasi kütab ja kalkun kalkunis kinni on- pool aega kulub nende liiniservale kuhjamisele ning paigalhoidmisele, siis selle rabistamisega lähevad mõned rümbad kotti küll ilma paberita, küll ristipidi, küll ilma kohustusliku maksapakikeseta kaelanaha all, küll paistab kilekoti kujunduse alt välja paber, või seesama kilest maksapakike või on kaelanahk üldse tagurpidi. Tesco kotid on suhteliselt head, aga SuperValu omad eriliselt kitsad. Mida väiksem kalkun, seda kitsam kott. Kotte ei anta mitte kalkuni välise suuruse, vaid kaalu järgi. Mõni muidu kondine linnuke on endale kasvatanud võimsad rinnalihased ja laiad tiivad, mida lihtsalt pole võimalik vajalikust poole kitsamasse kotti litsuda...aga peab. Selle koha peal tuleb meelde lugu Siberi mesilastest, kes olevat sama suured kui meie varblased (Venemaal kõik asjad ju suured ja vägevad) Tarud olevat ikka nagu meilgi. Küsitakse siis Siberi mehe käest, kuidas selline mesilane ka sealt kitsast lennuavast läbi mahub. -Karjub, aga läheb!

Kalkun on muidugi surnud ja vait, kuid kisapuudust pole. Minul on kahtlane harjumus kuuldavalt mõelda, kulutan oma häälejäänuseid selliste sõnade peale, mida laste ja härrasmeeste läheduses poleks sünnis tarvitada. Need kaovad küll liinimürasse, kuid see-eest Peteri naine näib tasapisi oma tippvormi jõudvat ja huilgab oma dialektis: "Kiiremini! Kiiremini! Ei maga siin! Hop- hop- hopp!" Oi raisk.

Siin tõesti PEAB pooleli jätma.

Turkey bottom vol 7

postitas Weatherwax - P, 2007-01-07 18:28

Kuuenda kuupäeva järel on kirjas hunnik kordusmärke ja kellaaeg19.30-st 7.30- ni. Pole nüüd kuskilt kontrollida, kas sain see öö täistööaja kirja,ehkki keski- miski on mind juba pool tundi varem tööle clockima ajanud. AM seisab vapralt liini taga, kahvatu, sinakate huultega ja paks villane sokk kaela ümber. Talle tuli pähe hull mõte supervisorilt mõnda teist soojemas kohas tehtavat tööd paluda seniks, kuni tõenäoliselt ligihiiliv kopsupõletik taandub. Killeritel näiteks pole tarvis nii palju jäist õhku sisse hingata, tõsi, nemad seal maadlevad kloorihaisuga ja veepritsmetega...Kuid keegi ei hakka inimest teise kohta ilma põhjuseta (loe tehase huvideta) paigutama! Me hoiatasime, tema ei uskunud ja edaspidi hakatakse talle mitmel moel pinda käima.

Kr on tige bussijuht Davidi peale, kes oli teda hommikul bussiastumise pealt sülle kahmanud ja musi andnud. Nojah, ei tulnud meelde selle mehe veidruste või õieti , kirgliku iiri temperamendi eest hoiatada Muidugi, mina ju Old lady, sellistesse on see kristliku kasvatusega härrasmees ikka lugupidavalt suhtunud. Kuid nooremad ja kenamad naisisikud satuvad tihti tema üsna pealetükkivate tähelepanuavalduste objektiks. Tegelikult käitus David mullu pidevalt nagu heatahtlik torisev lasteaiaonu, passis peale, et võõramaalased poodi ära ei eksiks, algul, kui veel avanss maksmata, laenas poistele isegi toidu ostmiseks raha, viimasel päeval tegi iga ööbimiskoha seltskonnast majade ees mälestuseks pilti, õhtul viis oma autoga tüdrukud pubisse, tänavugi kutsub ta lõpuks suure seltskonna oma koju pidu pidama. Ta tuletab mulle millegipärast oma kongus nina ja puhmas kulmudega Vana- Rooma sõjameest meelde, rahvas kutsub teda Mister Beaniks, aga Bean ju selline kiitsakas artistitüüp...nalja saab küll mõlemaga. Kr, trullakavõitu, nagu väike roosa õun, hakkas muidugi vanale silma, pole parata. Õpetan, et kui veel sellist jama peaks juhtuma, siis olgu tõsi või mitte, tuleb öelda, et aus abielunaine ja sellist kohtlemist ei tunnista. Ei tea, kas selle või mille peale on David mingid päevad hiljem rääkinud usust, et ta on protestant ja see tekitavat talle siinses katoliiklikus ümbruskonnas probleeme. Igatahes jään veendumusele- tegemist on hea inimesega.

Täiesti vastupidist aga arvan Peteri naisest, kelle nime pole siiani endale selgeks saanud, kutsuti teda kuidagi Gee..või oli see Kate või Kay või Gail või...? Kui mina kirun söögilauas taga Kuradi Krõõpa, siis on selge, kellest jutt. Ta vist ei ole päriselt Peteri naine. Peter ise on meie supervisor, tugev laiaõlgne tüüp, kelle näol ei ole mina märganud muud ilmet kui vastavalt olukorrale vaheldumisi heasüdamlikkust või murelikkust. Tema näib oma tegevust pidevalt tõsimeeli nautivat, kriitilises olukorras paneb ise ka käed tööle- no pirakad kämblad on sellel vennal! Rabab mõnuga pakkida või kaste tõsta, mida iganes. Aga naine, kellega ta jutu järgi koos elavat- Iirimaa kohta imelik lugu siis ju, siin vabaabielu pole mõtet harrastada, ametlikult abielus inimesed maksvat vallalistest poole vähem tulumaksu, minusugune näiteks, hoolimata lastest, peaks 40 % maksma- nojah, SEE naine või armuke, kes ta ka poleks, peab ennast vahetuseülemana üleval kui viimane nõid. Tema arust ei liiguta keegi ennast kunagi piisavalt ruttu. Vahel tuleb ta küll ise taset näitama ja lööb siin mõned kalkunid ülehelikiirusel kotti. Tema pool minutit, aga meie sama tempoga kümme ja pool TUNDI? Einoh, ma kõigest jõust siiski üritan temast aru saada, ta ju vastutab, et kogu tsehhis töö sujuks, kõik megasuured tellimused peavad hommikuks täidetud saama, kõik need 200? 300? veel rohkem? inimest peavad tegevuses olema, miks muidu see tohutu raha raisati meie siialennutamise peale. Seda närvilist õhkkonda ei saa ainult tema süüks panna, see on üks kapitalistliku suurtööstuse omapäradest. Kuid normaalne inimestega suhtlemine tuleks kasuks- tootmispsühholoogiast ta ka midagi teab või? Mis abi on mõistaandmisest, kui väga ta meid, laisku lojuseid, vihkab? Ja seda "Hop- hop- hoppi!" olen kuskilt kuulnud, suure tõenäosusega mingist vanas ,Ameerika orjapidajateteemalisest filmist, näiteks"Onu Tomi onnikesest"!

Ega siin pakkeliinil üksi ummikuid juhtu, kaaluruumis tulevat sama kogu aeg ette. Liigub kuuldus, et päevased kõigepealt teevad hulk aega öiste praaki ringi ja siis hakkavad oma tööd tegema ja siis teevad jälle oma praaki ringi. Tõele au andes- mingi vahetus möödus tegelikult täiesti viisakalt, see oli vist siis, kui Tesco oli ähvardanud tellimuse üles öelda ja saatis oma kontrollid kohale. Kas mitte siis ei saanudki ma koguni kaks korda kiita, esimene kord Krõõba enda käest, ta isegi näitas minu pakki uutele poola tüdrukutele, kes kohe polnud kõiki nõkse ära tabanud- et nii tuleb teha! Pärast öeldi veel, et me oleme väga tublid, kõik pakid lähevad kontrollist ilusti läbi. Ja siis tuligi väga korralik materjal paraja tempoga terve öö, ühtegi inimest ei saadetud liini pealt mujale appi, kõik sujus. Aga eri nali oli, kui me kunagi hiljem kõigest neljakesi pidime ära tegema kaheksa inimese töö, ei paistnud enam lihahunniku tagant õieti väljagi, ja siis tuli Krõõp kisendades- Minge kõik ära koju, kes tööd ei taha teha! Noh, hakake astuma! Kaaluruumgi mattus pakitud ja pakkimata kalkunite alla. Tekkis kõva segadus, palju asjatut tagasivedamist ja -kärutamist, viimases hädas saadeti appi lõpuks umbes kümme slovakki, kes siiani muud tööd hoopis teises tsehhis teinud- hehee, üksjagu kalkuneid löödi nende poolt tagurpidi kotti, paljudele paber juurde sai, pole aimugi!

Nonii, mis on SuperValu? Ühe poeketi nimetus, õige. Teine tähendus on veel, mehed kõrvalliinil pakkusid- see kole valu, mida käed tunnevad pärast tuhandete külmunud kalkunite tollesama poe violetsetesse ülikitsastesse kottidesse toppimist. Meie liini eestlasest etteandja, kes siin riigis juba viiendat aasta tööl, õpetas tüdrukutele sellest ülesaamist, kõik omal nahal läbi proovitud- mismoodi ta käsi masseeris ja kuhu magamise ajaks riputas. AM räägib, et need nipid teda ei aita, sööb valuvaigistit, kolm tundi pidavat mõjuma, siis peab uue tableti võtma. Mul on omad rohud, mida reklaamiks kohe rohkem, kui keegi maksaks, aga Katrin Karismale juba makstakse ja siis pole mul mõtet reklaamida kah.

6. detsember oli tegelikult hea vaheldusrikas päev, olen kirja pannud, et siis viidi meid poodi! Mitte SuperValusse, mis mulle tegelikult meeldib, aga seal on natuke soolasemad hinnad. Organiseeritud korras viiakse rahvas LIDL-isse, tervelt 20 minutit lubatakse šopata!

Ja nende õnnelike mälestuste juures jätan loo pooleli. Etteruttavalt- teise bussi rahvas, kes ka sinna poodi viidi, ei olnud pärast üldse õnnelik :(